Kus on Šveitsi tervishoiupoliitika suveräänsus?
Liidunõukogu intensiivistab oma kohanemiskursust riikidevaheliste organisatsioonide nõuetega
Dr Sabine Vuilleumier-Koch*
(4. juuli 2025) „Oma 20. juuni 2025. aasta koosolekul otsustas Liidunõukogu vastu võtta rahvusvaheliste tervise-eeskirjade (IHR 2005) muudatused.“ 1 See uudis ei olnud ootamatu, kuid sellegipoolest šokeeriv. Oma tegudega annab Liidunõukogu taas kord mõista, et rahvusvaheline areen on talle olulisem kui Šveitsi suveräänsus oma tervishoiupoliitikas.
Lõplikku sõna pole aga veel öeldud, kirjutab Vaba Šveitsi Aktsiooniliit (ABF), mis koos laiaulatusliku inimeste ühendusega igast eluvaldkonnast toetab vabadust ja enesemääramist. Liidunõukogu otsus ei ole veel siduv. Selle saab enne 19. juulit tühistada, kui ta loobub otsusest ühinemisest – sellele on juba alla kirjutanud 48 000 inimest – ja allkirjade kogumine on käimas.2 ABF Šveits kutsub suverääni üles korraldama 5. juulil 2025 Landsgemeinde’i (kogukonnakogu).
Parlamendil pole sõnaõigust
Liidunõukogu otsustas rahvusvaheliste tervise-eeskirjade muudatused vastu võtta suveistungjärgu viimasel päeval. Ettepaneku „WHO kokkulepet ei sõlmita ilma parlamendi heakskiiduta“ olid Rahvusnõukogu ja Riiginõukogu aga 2024. aastal vastu võtnud.3 Selle ettepaneku heakskiitmine oli Liidunõukogule siduv mandaat tegutsemiseks ja oleks võimaldanud parlamendil rahvusvaheliste tervise-eeskirjade muudatuste kohta kommentaare esitada enne 19. juulit. Advokaat ja Rahvusnõukogu liige Rémy Wyssmann juhtis sellele puudujäägile tähelepanu 21. mail 2025 esitatud järelevalvekaebuses.4 Asjaolu, et parlamendil ei olnud siiski võimalik rahvusvaheliste tervise-eeskirjade vastuvõtmisel või tagasilükkamisel sõnaõigust omada, on järjekordne samm demokraatliku debati kultuuri lammutamisel.
Kas kohustuste täitmine on vabatahtlik?
20. juuni pressiteate kohaselt on Liidunõukogu argument rahvusvaheliste tervisenõuete muudatuste heakskiitmisel peaaegu groteskne: “…See on üksikute riikide, näiteks Šveitsi, otsustada, kuidas nad neid kohustusi oma riiklikus kontekstis konkreetselt rakendavad.” Suveräänsus on “sõjaliste tervisenõuetega selgesõnaliselt tagatud alates 2005. aastast”. Samal ajal tehakse selgeks, et rahvusvahelised tervisenõuded on “WHO õiguslikult siduv dokument”.
See, et kohustuste täitmine ei saa olla vabatahtlik, vaid pigem kohustus, on hea tahte korral kohe ilmne. Sõltumatud õiguseksperdid on arvukates ettekannetes korduvalt näidanud, et uued rahvusvahelised tervise-eeskirjad kujutavad endast WHO volituste laiendamist ja piiravad seega oluliselt osalisriikide suveräänsust.
WHO peadirektor mitte ainult ei saaks juba praegu kindlaks teha „rahvusvahelise tähtsusega rahvatervisealase hädaolukorra“ olemasolu ja algatada enda ja WHO rahastajate jaoks asjakohaseid meetmeid, vaid see peaks nüüd olema võimalik ka ebamääraselt määratletud „pandeemilise hädaolukorra“ „kõrgete riskide“ korral. „Kõrvalejäämine“ oleks sel juhul ainuloogiline.
Liidunõukogu järgib WHO suuniseid
Liidunõukogu lasi end juba koroonaviiruse pandeemia ajal WHO-l kiusata ega tegutsenud mingil juhul iseseisvalt, erinevalt näiteks Rootsist. Miks on tegude ja sõnade vahel selline terav kontrast? Liidunõukogu liige Cassis tegi 2022. aasta jaanuari saates “Arena” selgeks, et Šveits järgib WHO suuniseid: õnnetusjuhtumit positiivse koroonaviiruse testiga tuleb lugeda koroonaviiruse surmajuhtumiks – seda WHO tahabki… Või tähendavad Liidunõukogu teod seda, et ta järgib WHO suuniseid “vabatahtlikult”, mis tähendab, et ta nõustub kõigega?
Vastupidavuse puudumine
Uued rahvusvahelised tervise-eeskirjad suurendavad veelgi WHO survet Šveitsile oma meetmete rakendamiseks. Ja Liidunõukogu vastupanu on piiratud: Šveitsil on lugematu arv WHO koostöökeskusi, mis täidavad WHO programmidega kooskõlas olevaid konkreetseid ülesandeid rangelt reguleeritud ja lepinguliselt seotud koostöös.5
Järgides EL-i eeskirju
Liidunõukogu õõnestab üha enam ka muul viisil Šveitsi iseseisvust oma tervishoiupoliitika kujundamisel. Näiteks „Šveitsi Konföderatsiooni ja Euroopa Liidu vahelises tervishoiulepingus“, mis nagu ka teised uued lepingud „Šveitsi-ELi paketis“ pandi Liidunõukogule konsultatsioonile 13. juunil. Selle eesmärk on reguleerida „eelkõige valmisolekut ja reageerimist tõsistele piiriülestele terviseprobleemidele …“6 See eesmärk meenutab rahvusvaheliste tervise-eeskirjade eesmärki „nakkushaiguste piiriülese leviku tõkestamine…“ Oleme kogenud ja kannatanud, kuidas seda eesmärki saab koroonaviiruse pandeemia ajal ellu viia. Selle ELi ja Šveitsi vahelise tervishoiulepingu 81 lehekülje õiguslik ja meditsiiniline analüüs on endiselt pooleli.
Küsimus Liidunõukogule jääb vastuseta: kus on Šveitsi tervishoiupoliitika suveräänsus?
| * Dr. Sabine Vuilleumier on psühhiaatria ja psühhoteraapia spetsialist ning ajakirja Swiss Standpoint kaastööline. |
1 https://www.seco-cooperation.admin.ch/de/newnsb/Mk25bhNcE9_80o1N_LVVI
3 https://www.parlament.ch/de/ratsbetrieb/suche-curia-vista/geschaeft?AffairId=20223546
4 https://abfschweiz.ch/wp-content/uploads/Aufsichts-anzeige-und-Bericht.pdf
5 https://abfschweiz.ch/wp-content/uploads/Artikel-29_04_25.pdf
