Vaatasin tänast Maahommikut ja täiesti uskumatu, kui kaua suudavad veisekasvatajad halada selle üle, et hundid tapavad nende veiseid.
Soomaal kordub igal aastal sama lugu ning ei ole märganud, et veisekasvatajad suudaksid vaadata peeglisse – ikka ja jälle nähakse ainsa lahendusena huntide tapmist.
Aeg oleks lõpuks endalt ka küsida, miks see üldse juhtuda saab?
Hundid ei ole Soomaal uustulnukad. Nad on seal elanud kauem kui inimesed oma veistega. Nad on osa sellest loodusest, mille sees on inimesed hakanud endale elu korraldama.
Kahjuks kiputakse unustama, et loodusel on oma reeglid ja need kehtivad ka siis, kui inimesed neid enam austada ei viitsi.
🌾 Veised lastakse lahtiselt puisniitudele, et maastik ei võsastuks.
Kui loomad on lahtiselt, ilma kaitseta, siis nad ei ole enam „karjakasvatus”, vaid metsiku looduse osa!
Ja metsikus looduses kehtib lihtne reegel: kiskja sööb, kui tal on nälg.
Kui karja ümber pole elektrikarjust, valvekoeri, laservalgustust jmt, siis pole see enam kiskjate probleem, vaid inimese poolne vastutusest loobumine oma loomade eest hoolitsemisel.
Euroopa teistes riikides, näiteks Saksamaal ja Prantsusmaal, on karjakasvatus ja kiskjad koos eksisteerinud juba ammu.
Seal ei tapeta hunte, vaid õpitakse oma karja kaitsma.
🐗 Kui mets jääb tühjaks, tulevad hundid otsima toitu metsast väljaspool – see on fakt!
Keskkonnaametnik Tanel Türna möönis saates, et huntidel on metsas praegu vähe toitu.
Aafrika seakatk hävitab metssea populatsiooni, kitsede arv on langenud ja põtrade oma samuti.
Ometi käib samal ajal aktiivne põdrajahi hooaeg, justkui oleks meil metsades küllus. Paradoks?
Eks kõik ole valikute küsimus – ja kui valikute tegijateks on taas kitsad huvigrupid, mitte talupojamõistus, siis nii lähebki.
Kui inimene jätkab metsaressursi haldamist ainult trofeede ja jahilubade loogika järgi, siis loomulikult tuleb kiskja lähemale inimesele.
See ei ole hundi süü, see on meie süsteemi tagajärg.
Nälg paneb neid tapma, mitte kurjus.
⚖️ „Hundi probleem” on tegelikult inimeste probleem.
Me ei saa pidada end loodusrahvaks, kui meie esimene reaktsioon elusolendile on relv.
Hunt ei ole kuri, ta ei vihka inimesi ega karjapidajaid – ta tahab lihtsalt elada.
Küsimus on selles, kas me laseme tal elada koos meiega või meie arvelt?
Iga kord, kui karjakasvataja ütleb, et ainus lahendus on „hundid maha lasta”, tuleks küsida:
Kas oled teinud kõik, et oma loomi kaitsta???
Kui vastus on „ei”, siis ei saa lahendus olla „tulistame looduse tühjaks”.
Soomaa ei vaja sõda huntidega. Soomaa vajab tasakaalu.
Tasakaalu inimese, karja ja looduse vahel.
Tasakaalu, kus kiskja ei ole vaenlane, vaid osa tervikust.
Hundid hoiavad ökosüsteemi toimimas. Nad „koristavad” haigeid ja nõrku loomi, hoiavad metsa elujõulisena.
Kui me nad eemaldame, siis laguneb midagi palju suuremat kui hundikari.
Laguneb süsteem, mis meid kõiki toidab ja hoiab.
💔 Hunt ei tapa kättemaksuks. Ta tapab, sest on näljane.
Inimene seevastu hävitab sageli mugavusest, hirmust või harjumusest.
Kui me tahame, et loodus püsiks, peame õppima selles elama, mitte seda hävitama.
Ja kui me räägime elust, mis väärib kaitset, siis hundid kuuluvad sinna samasse nimekirja, kuhu vasikad, veised ja meie endi lapsed.
Faktidest: 2024/2025. aastal kütiti Eestis 61 109 jahiulukit, sh 3551 põtra, 15 546 metssiga jne. Need on ametlikult lastud loomade arvud.
Sinna tuleks lisada ka salaküttimiste kogused, mis meie riigis on endiselt hoomamatud – ja salaküttimine on suur probleem.
Kõigel on põhjus, ja riigi metsanduse ning jahipoliitika alustalaks peaks olema ennetuste, mitte tagajärgedega tegelemine!
👉👉👉 Vaadake endale peeglisse!
-Kristi Metsa, Eestimaa Loomakaitse Liit
