KRISTI METSA: 🐔”PUURIKANAD KANNATAVAD RAHA NIMEL JA IKKA VÄGA PÄRISELT!”

Pikk jutt, kes viitsib see loeb, aga ebaõiglusele ei saa vastamata jätta. Kui ma olen ikka tihti kritiseerinud minister Terrast, siis lõpuks langetavad maske need, kes on enda kurjuse peitnud osavasti peenete kommete ja särava naeratuse taha.

🐥 Eestis käib juba mõnda aega valus ja vajalik debatt: kas me julgeme lõpuks tunnistada, et puurikanad elavad põrgus, või pigistame silmad kinni, sest nii on „odavam” ja „ettevõtjale kasulikum”?
Alates minister Madis Kallasest on puurikanade pidamise lõpetamise teema olnud teravalt õhus.
Regionaalminister Hendrik Johannes Terrasega on lootust see õudus lõpetada.

😡 Aga ei… Eesti Toiduainetööstuse Liidu juht Sirje Potisepp on asunud kompromissitult kaitsma mitte loomi, vaid puure. Mitte elu, vaid ärimudelit. Haledad vabandused, solvangud loomakaitsjate suunal ning Eesti loomade heaolu probleemide eitamine paneb mõtlema – keda ta teenib???
Vastus on selge – RAHA. Suurtootjate ärihuvisid, kelle silme ees võivad sureva looma juures vaid vilkuda miljonid, sest muuks neil nägemist antud pole. Selleks päriselt nägemiseks on vaja empaatiat ja südant!

❓Kas Potisepp on ise reaalselt päriselt ka mõnes puurikanalas käinud nii, et enne tema visiiti pole punast vaipa maha laotatud ning laipu puuridest ära koristatud?
❓Kas proua jalg on kõpskontsakestes ja disainerriietes astunud üle selle läve, kus ära kakutud sulestikuga kanad on kaelapidi puuride vahel ja vaevu veritsedes hinge vaaguvad? Odavad munad jooksevad veriste peade alt läbi…
❓Kas proua Sirje on veetnud kas või pool tunnikest nende farmitöötajate seltsis, kes igal hommikul mitukümend laipa puuridest kokku korjavad?

Ma väga kahtlen, sest muidu ei suudaks ma ka kõige õudsemas unenäos ette kujutada, et üks inimene seda puurikanala õudust kaitsma asub. Sellisel juhul ei saa lihtsalt olla tegu homo sapiensiga…

😲 „MINE TÖÖLE!” – selline suhtumine loomakaitsesse.
Potisepp ei räägi loomade kannatustest, vaid munade hinnast.
Ta ei räägi elust, vaid toodangust.
Kui loomakaitsjad – inimesed, kes iga päev päästavad päriselusid ja näevad pärisvalu – püüavad selgitada, et looma heaolu ei ole luksus, vaid kohustus, siis vastab ta üleolevalt:
„Minge tööle!”
„Pole teie teema!”
„Loomade heaoluga on kõik korras!”

Need sõnad on mitte ainult lugupidamatud, vaid julmad.
Kui loomade kaitsmine pole „päris töö”, siis mis on?
Kas raha lugemine, kui samal ajal elusolendid kannatavad, on siis „päris töö”?
Loomakaitsjad päästavad elusid, mitte ei balansseeri kasumeid!

🐥 PUUR ON VALU, MITTE VALIK!
Puurikanade elu on üks Eesti põllumajanduse häbiplekke. Kitsad metallpuurid, kus lind ei saa tiibu sirutada, ei saa pesitseda ega tunda päikesevalgust – see pole elu, see on piin.
Ja seda tehakse iga päev, iga tund, iga sekund – selleks, et keegi saaks öelda, et „Eesti muna on odavam”.

SEE ON ELUSHINGEDE EKSPLUATEERIMINE NENDE KANNATUSTE ARVELT SELLEKS, ET SUURTOOTJAD SAAKSID TEENIDA MILJONEID.
Suurtootmised on süsteemid, kus elu on optimeeritud kuni viimase sentimeetri ja sekundini.

🐣 MUNAHIND KUI SUITSUKATE!
Avalikkuses võttis sõna Dava Foodsi esindaja Allan Tohver, kes räägib konkurentsivõimest, munahinnast ja ettevõtjate raskest olukorrast.
Sama juttu kordavad Toiduliidu juhid ja majandusorganisatsioonid – justkui oleks looma kannatus lihtsalt tootmiskulu, millega peab „turul arvestama”.

❓Kas te tõesti arvate, et neid ärimehi huvitab see, kui palju inimene toidu eest maksab või kui palju munad poes maksavad?
Ärimehed, kelle ärimudelid on üles ehitatud eurotoetustele ja loomade või lindude kannatustele, ei ole nii suure empaatiaga, et neile läheks korda, kas munakarp on poes euro kallim või odavam. Neid huvitab ainult kasuminumber oma pangakontol!!!
Need on hingetud inimesed, kes räägivad konkurentsist ja majanduskasvust, samal ajal kui elusolend veedab oma elu traadi taga. Kahju, et nendega on liitunud ka Sirje Potisepp ja Allar Jõks.

Jõksil on ikka eriti hale vabandus – nagu lindude puuris pidamise lõpetamine riivaks kuidagi inimese põhiõigusi…
Hallooo… äkki meil on riigis siiski ka mõned seadused loomade kaitseks?
Tohvri ja teiste kriitikute argumendid kõlavad nagu katkine plaat – et Eesti ettevõtted jäävad konkurentsis maha.
Aga kui konkurentsi alus on kannatus, siis see pole majandus, see on moraalne pankrott.

🇪🇪 RIIK PEAB VALIMA POOLE!
Minister Terras on puuripidamise vastu võideldes valinud õige poole, sest loomade kannatused ei tohi olla riiklikult lubatud tootmisvorm.
Eesti peab kuuluma nende riikide sekka, kus looma heaolu ei ole vabatahtlik, vaid seadusega tagatud.
See on võitlus eetika ja empaatia eest.
Kas me kaitseme elu või kaitseme kasumit?

💔 PÄRISELU, PÄRISVALU, PÄRIS KANNATUSED, PÄRISTÖÖ.
Loomakaitsjad, kes seisavad puurikanade, kasside, koerte ja teiste kaitsetute eest, teevadki päristööd.
See on töö, mida ei mõõdeta eurodes, vaid päästetud hingedes.
See on töö, mis lõhnab tihti meeleheite, valu ja hirmu järele, mitte parfüümi ja pressikonverentside järgi.
Ja see on töö, mida tehakse südame, mitte PR-strateegia järgi.
Loomakaitsjate töö ongi PÄRISTÖÖ KAITSTA NEID, KES ENNAST ISE KAITSTA EI SAA!

🤔 Kui Eesti tahab olla tõeliselt hooliv riik, siis peame ütlema – AITAB!
AITAB vabandustest, miks loomade piinamine on „paratamatus”.
AITAB õigustustest, miks majandus on olulisem kui eetika.
AITAB juhtidest, kes kaitsevad äri, mitte elu.

Minister Terrase tegevus ei ole sõda ettevõtjate vastu, vaid katse lõpetada sõda loomade vastu.
See on samm empaatia ja eetika poole – väärtused, mis peaksid olema iga arenenud ühiskonna alustalad.
Eestis on aeg hakata rääkima vähem hinnast ja rohkem südamest.
Minister Terras tegi sammu selles suunas.

Sirje Potisepp, Allan Tohver, Allar Jõks – võib-olla on aeg vaadata lõpuks kasumist kaugemale ning päriselt näha lindude ja ka loomade kannatusi!

😢 Lõpetuseks meenub üks aastate tagune juhtum, kui Loomakaitse Liidule anti teada, kuidas käib kanade tapmine Dava Foodsis. Inimene, kes tööle palgati, pidi hakkama õhkpüssist linde tapma. Sellest on ka videod kommentaarides ning hulk muudki materjali, mis on tänaseks mu taluvuspiiri ületanud ja pannud mind avalikult arvama.

💛 Kuigi ma alati Terrase poolel pole, siis sel korral olen – samuti Kristina Meringu poolel. Toiduliidul ja teistel ainult ärihuvisid kaitsvatel ettevõtetel ei tasu unustada, et loomakaitsjad panevad alati seljad kokku, kui omadele liiga tehakse. Üksinda võime olla haprad, aga koos oleme väga tugevad ning meie murdmiseks on vaja märksa rohkem kui mõnda kinnimakstud kurba lugulaulukest süvameedias!

💛 Usun, et enamik loomasõpru ja empaatilisi inimesi on kanade puurispidamise lõpetamise poolt ning selle väljendamiseks palun lahkelt seda arvamust jagada, et see ikka jõuaks väga paljude inimesteni.

Kristi Metsa
loomasõber ja päris loomakaitsja