25. oktoobril pidi Paide teatris esietenduma Tarmo Tagametsa lavastatud Eesti kära. Veel 12. oktoobril proovi lõpetades ei tulnud pähegi, et teisipäeva pealelõunal teatatakse, et pole õhtul vaja kohale tulla, Eesti kära ei esietendu.
Meile lubati saata pikem selgitav e-kiri, mida mul veel kolmapäeva õhtul postkastis ei ole. Küll aga lugesin täna ise Järva Teatajast, et raha pole, seega etendust ei tule.
Mul tekkis küsimus, kuidas laupäeva õhtul veel oli raha, aga teisipäeva pärastlõunal enam ei olnud? Seda enam, et raha lavastuse väljatoomiseks oli teatril olemas – 13000€, mis tuli Eesti kultuurkapitali toetusena. Kui Paides oleks laupäeva hilisõhtul kohta, kuhu teatri rahakotiga siseneda, et see tühjaks lakkuda, siis ma saaksin aru. Aga siin pole nädalavahetusel isegi kusagil juua.
Minu, ühe Eesti kära osaleja süda ei saanud rahu. Mis raha? Kuus osatäitjat, mina nende hulgas, etenduse eest raha ei saa. Ausalt öeldes ei olegi soovi saada, ma läksin kogemuse järele. Kindlasti oleks olnud vaja maksta tiimile, kes meid lavaks ette valmistab ja Helgurile. Lisaks muu kulu, mis lavaga koos käib.
Esimesest hetkest peale ma ei uskunud, et asi saab olla rahas. Ma ei usu, et lavastaja võtab pundi kokku, kellega siis otsast minema hakata, et vaadata, kuhu jõuame ja mis saab. Kogukonnaga lavale minekusse peaks olema sisse kirjutatud, et see VÕIB minna tuksi. Tegemist ei ole kutseliste näitlejatega. Samas Tarmo usaldus, et me selle ära teeme, oli alati olemas. Ma ei tundnud kordagi, et ta oleks meis kahelnud.
Pileteid ju osteti, ma tean isiklikult mitut inimest, kellele maksti piletiraha tagasi. Nad oleksid ju tulnud! Nad olid juba maksnud! Pluss esietenduseni on aega ja alles läks põnevaks. Kui palju ma oleks saanud veel proove kajastada ja näidata inimestele, mida me teeme. Ma teadsin nii paljusid tuttavaid ja sõpru, kes tahtsid kindlalt tulla, kuid polnud veel jõudnud piletit osta.
Loen täiendatud Järva Teataja artiklist just praegu, kuidas Kukk selgitab, et praeguses finantsolukorras on Eesti kära väljatoomine liialt riskantne. Aga viis päeva tagasi ju ei olnud, kui sa oma sotsiaalmeedias jagasid, et toimetame ja ootame vaatama, kuulama ka. Või kaks päeva tagasi, kui sa lavastuse piletimängulinki jagasid.
Eeldatavalt arutleb Kukk, kas kesine piletimüük tulenes lavastuse sisust või kehvast reklaamist. Lisab, et peavad analüüsima, mis läks valesti. Poisid, ma analüüsin teie eest, võite homse päeva vabaks võtta ja peeglisse vaadata.
Et härra Kukk ei olnud aasta alguses PAMT-i direktorikohale tööle asudes pakutava palganumbriga nõus, soovitas linnapea Ivask leida palgalisa oma majast ehk PAMT-ist, millega Kukk aktiivselt ka tegelema hakkas, koondades mitu inimest. Näe, raha nagu maast leitud! Sellise palga eest oleks konnatiigis paslik siiski tööd teha. Väike koht, hakkab silma paistma, kui tegeletakse lollustega. Samas, ametikoha nimetus on ju äge, mis siis, et vastutada ei suuda.
Võin ka väita, et härra linnapea kartis arvatavasti lavastuse sisu pärast. Meil oli kogukonnaga vaja tuua välja väikese koha valupunktid. Kusjuures, kui Tarmo Tagamets küsis esimestes proovides, kas Paides on midagi head, mida mujal ei ole, siis meil ei tulnud midagi pähe. Mitte kellelgi.
Ma olen vihane. Vihane, et mul oli nii tore, aga see tore sai läbi, sest linnapeal tekkis hirm, mida me kogukonnast, omavalitsusest ja kohalikust poliitikast lavale toome. Ütlen ausalt, mul oleks tema asemel samamoodi jänes püksis olnud. Kui asju on aetud ebaausalt ja pihta on saanud inimesed, kellel oli veel gramm sära silmas, et midagi uut korda saata, et püüda Paidet kaardile panna või kuidagimoodi kultuuri elus hoida, siis ongi hirm, kui see kõik nüüd nähtavaks tuleb.
Lisaks see vale, et raha pole ja lavastuse materjal võib-olla ei kõneta inimesi. Millal pole inimesi kõnetanud, mida maksumaksja rahadega tehakse või millega tegeleb kohalik linnavõim või kuidas kultuurimaja direktor tema käepikendusena sigadustega tegeleb? Jah, seda osa poleks sellisel kujul saanud sisse panna, kuna see selgus pärast seda, kui lavastus tühistati.
Mul tegelikult on hea meel, et nii läks. Miks? Ma pole varasemalt olnud Paide asjadega üldse kursis. Igal pool on nagunii onupojapoliitika ja korruptsioon. See pole asi, mis mind erutab. Ma pole leidnud kohta, mis mind kohalikus võtmes rõõmustaks ja paneks kaasa elama. Maksutõusud ja kärped – muud pole kuulda olnud viimased aastad.
Lavastuses puudutasime küsimust, kas tunneme kogukonnana küünarnukitunnet? Ei tunne. Ei tunne mina, ei tundnud teised ka. Seda enam, mida ma siin paari päevaga kogenud olen kohalikul tasandil. Mul on tegelikult piinlik ja häbi. Kõrgetel kohtadel mehed, kes susserdavad, sõidavad oma inimestest üle ja ei vastuta. Samas täiesti tavaline taks, see on paljudes teistes puust linnades samamoodi.
Paide Muusika- ja Teatrimaja asemele võib nüüd suurema Rimi ehitada, sest nagu lugesin Eimar Veldre artikli alt kommentaaridest, siis sellest on nagunii järgi jäänud ainult Paide Maja. Muusikat ja Teatrit ei ole. Isegi kui tahaks teha, ei lasta.
Teen ettepaneku siiski lavastada meie Eesti kära, lihtsalt mujal ja tänaste sündmuste valguses kindlasti ka veidi teise sisuga. Annaksin oma pea panti, et kui prooviksime uuesti, oleks täismaja. #eestikära
/Tahumatu/
