Türannia on harjumusprotsess: valitsused panevad avalikkust proovile, et teha kindlaks, mida nad vaikides taluvad. “Ajutised” piirangud muutuvad seejärel püsivateks seadusteks, samal ajal kui inimesi harjutatakse uue normaalsusega leppima. Mõnikord osutab elanikkond vastupanu ja võimul olevad isikud peavad taganema. Kuid katsumused ei lõpe kunagi – bürokraatia jätkab aasta-aastalt, kuni saavutab oma eesmärgi.
Paljud kommentaatorid on märganud, et Kanada valitsus on viimastel aastatel seda autoritaarset protsessi nii kaugele viinud, et poliitilise eliidi kavatsusi on raske valesti mõista. Mask on täielikult langenud – riik on muutumas drakooniliseks prügimäeks. Alates tsensuuriseadustest kuni relvakeeldude, süsinikumaksude ja isegi seadusteni, mis liigitavad kristliku jumalateenistuse “vihkamiskõneks”, ei jää Kanada mingil moel alla oma Rahvaste Ühenduse sugulastele Suurbritannias.
Sel kuul keelas Nova Scotia provints järsult peaaegu kõik tsiviiltegevused avalikes metsades. Nüüd on Nova Scotia metsades ebaseaduslik kõndida, matkata, autoga sõita, telkida (välja arvatud ametlikes kämpingutes) või kalastada. Igaüks, kes tabatakse ilma rangelt reguleeritud loata, seisab silmitsi suurte trahvidega. See mõjutab isegi väiksemaid metsaaladega parke. Keeld kehtib 15. oktoobrini – välja arvatud juhul, kui provintsivalitsus otsustab seda pikendada.
Lubade bürood on üle ujutatud taotluste ja küsimustega; kodanikel on soovitatud mitte helistada. Vähemalt üks mõjutatud isik, Kanada veteran Jeff Evely, on seaduse vaidlustanud ja saanud üle 28 000 dollari suuruse trahvi ainuüksi metsa mineku eest.
Peaminister Tim Houston põhjendas meetmeid praeguste ilmastikuoludega: kuumus ja äärmine põud suurendaksid metsatulekahjude ohtu.
„Enamik metsatulekahjusid on põhjustatud inimtegevusest. Riski vähendamiseks hoiame inimesi metsadest eemal, kuni tingimused paranevad. Ma kutsun kõiki üles tegema õiget asja – mitte süütama lõket, hoiduma metsadest eemale ning kaitsma meie inimesi ja kogukondi…“
Tegelikkus on aga teistsugune: Nova Scotias oli juulis keskmine kõrgeim temperatuur vaid 73°F ja see püsis augustis suures osas muutumatuna. Lisaks oli eelmisel kuul tugev vihmasadu ja äkilisi üleujutusi.
Pidage meeles, et need on avalikud metsad, mille hooldust rahastavad kodanikud kõrgete maksude kaudu. Samal ajal kehtestab valitsus metsamajandamise eeskirju, mis soodustavad just neid tulekahjusid, mida ta väidetavalt tahab ära hoida – sealhulgas keelud võsastunud metsade hõrendamiseks või langenud puude ülesvõtmiseks.
Nagu paljudes USA osades, muudab see “looduskaitse” vorm avalikud maad põua ajal püssirohutünniks. Seetõttu kahtlevad kriitikud, et selle peamine eesmärk on tulekaitse ja näevad seda pigem tulevaste “kliimakontrolli” seaduste katsetusena.
Piirangud meenutavad pandeemia ajal kehtestatud õuestegevuste keelde – nii tollal kui ka praegu, ilma igasuguse arusaadava loogilise või teadusliku aluseta. Arvukad poliitikud olid juba teinud ettepaneku laiendada selliseid pandeemiapiiranguid, mis takistasid isiklikku reisimist ja õues liikumist, tulevikus ka „kliimakarantiinile“.
See stsenaarium sarnaneb ka globaliseeruvate ringkondade plaanidega lääneriikide “taasmetsikutseks” muuta: avalik juurdepääs teatud aladele keelataks ja loodusel lubataks ilma inimese sekkumiseta “võimu üle võtta”. Tulemuseks oleks see, et inimesed surutakse kokku üha tihedamalt asustatud linnapiirkondadesse, kust neil vaevalt lubataks lahkuda. Selliseid meetmeid katsetatakse enne üleriigilist rakendamist sageli esmalt väiksemates piirkondades.
Kuigi tuleb arvukalt juriidilisi vaidlusi, on nende piirangute taga peituv põhiline eesmärk kahtlane – ja see võib olla hoiatusmärk tulevastest autoritaarsetest seadustest mitte ainult „Kanuckistanis“, vaid kogu läänemaailmas.
