Klassikaline meedia ei taha tõde rääkida

📌Klassikaline meedia täidab demokraatlikus ühiskonnas kahte põhifunktsiooni: peegeldab avalikku arvamust ja samal ajal kujundab seda. See tähendab, et meedia kirjutab sellest, millest kodanikud n.ö. “oma köökides” räägivad, arutledes olukorra üle riigis ja maailmas ning seejärel pakuvad asjatundjate abiga kodanikele erinevaid võimalusi olemasolevate probleemide lahendamiseks.

Ühiskonnas, kus puudub demokraatia, täidab meedia teistsugust ülesannet. Avalik arvamus ei huvita antud juhul kedagi ja meedia ainus ülesanne on veenda inimesi võimude valitud tee õigsuses. Kuid see enam pole ajakirjandus, vaid propaganda, kuna sel juhul ei jäeta kodanikele võimalust võimude tegevuse üle vabalt arutleda.

Paraku meie meedia täna töötab just nii – pidevalt üritab ühiskonnale peale suruda oma hinnangut toimuvatele sündmustele. Markantseim näide on uudised hiljutisest Baltic Pride’ist. Eesti meedia mitu päeva entusiastlikult rääkis meie inimestele samasooliste suhete naudingutest, näidates õnnelikke homopaare.

Aga kui Varro Vooglaid kogus Toompeale tuhandeid inimesi traditsioonilist perekonda toetama, otsustas suurem osa meie meediast seda massilist rahvaalgatust mitte märgata. Umbes samas stiilis kajastab meedia ka maksutõusude teemat. Peavoolu ajakirjanikud räägivad rahvale, et riigieelarve on tühi ja ilma uute maksudeta ähvardab riiki pankrot.

Tuntud ärimees Indrek Neivelt tegi totaalse maksutõusu asemel ettepaneku maksustada pankade liigkasum. Teine tegelane – Riigikogu liige Aleksander Tšaplõgin on juba ammu nõudnud ülespuhutud riigiaparaadi vähendamist, et eelarvevahendeid kokku hoida.

Tähelepanuväärne on see, et sain Neivelti ettepanekut lugeda vaid ühest portaalist. Tšaplõginit aga ei avalda ükski Eesti põhimeedia, seega peab ta oma Facebooki lehe vaatajaskonnaga rahul olema. Kuid Kaja Kallast tema ideega sellest, et Eestit saab saab päästa vaid tema, kuuleme sõna otseses mõttes igast august.