Ööl vastu pühapäeva 30. märtsi, krutitakse Euroopas taas kelli ja hakkab kehtima suvine aeg. Ülemaailmselt ei olda kellaajaga mängimises nii entusiastlikud kui vanal kontinendil. Varasemalt suveaega kasutanud Hiina ja India on sellest loobunud ning arvestades nende riikide majanduses toimuvaid positiivseid arenguid ollakse sellest pigem võitnud. Nii ongi kellaajaga mängimine jäänud eurooplaste ja põhja-ameeriklaste lõbuks.
Suveajal on pikk eellugu.
Suveaeg hakkas esmakordselt kehtima 109 aastat tagasi, kui 30. aprillil läksid kaks sõdivat riiki, Saksamaa ja Austria-Ungari, üle nõndanimetatud sommerzeitile. Kunstilikust valge aja pikendamisest loodeti kivisöe kokkuhoidu, mis omakorda kahandaks sõjakulusid. Saksamaa järel katsetasid suveajaga ka Suurbritannia ning teisedki Euroopa riigid. Suveaeg oli kasutusel ka Teise maailmasõja päevil. Peale sõda tekkis suveajale üleminekus taas pikem paus. Seitsmekümnendail tekkis Euroopa riikidel mõte, saada suveaja abil kontrolli alla majandust halvanud energiakriis. Kuigi kellakeeramise osa kriisist ülesaamisel pole tõestatud, kestis see edasi ka peale energiavarustuse korrastumist, sest halvad harjumused on visad kaduma.
Eestis keerati kellad esmakordselt suveajale 14. juulil 1917. Peale Teist Maailmasõda tekkis pikem paus, kuni 1. aprillil 1981 hakkasid kellakeerajate näpud taas sügelema. Ja sellest ajast olemegi kuulunud kellatrikitajate innovaatiliselt ennastsalgavasse seltskonda.
Kellakeeramine mõjutab tervist.
Igal kevadel langeme kellakeeramise järgselt depressiooni, sest aeg on tõsine meteeriaväline substants, millega mängimine tekitab stressi. Kellakeeramisest johtuv valulik reaktsioon väljendab protesti ebamugavaks muutunud olukorrale. Arstide väitel on öö ja päeva vaheldumise rütm evolutsioonis väljakujunenud tunnetuslik protsess ning sellega mängimine vastutustundetult tekitatud terviserisk.
Kellakeeramine pärsib tähelepanu ning alandab töövõimet, ning siin tuleb juba mängu rahaga mõõdetav kahju, mis võib vanal kontinendil ulatuda miljardite eurodeni. Kahju tekib läbi õnnetuste ja väsimusest johtuva töövõime languse. Kellakeeramisega kaasnevad tervist kahjustavad unehäireid, mis võivad tekitada organismis raskesti ravile alluvaid muutusi.
Mannetu EL.
Kellakruttimise negatiivseid mõjusid hinnates, tegi Euroopa Komisjon 2018. aastal ettepaneku loobuda EL-is kelladega jamamisemisest. Järgmisel aastal hääletas Euroopa Parlament ettepaneku poolt ja viimane kellakruttimine pidi toimuma 2021. aastal. Peale seda jäi parlamendi poolt heaks kiidetud otsuse elluviimine toppama. Siiani pole valitsusjuhtidest koosnev ülemkogu leidnud võimalust konsensusele jõuda ja seepärast hakkame ka 2025. aastal taas kellaseiereid suveajale keerama.
Siit ka kõhklus, et kui kuue aasta jooksul ei suuda EL teha niivõrd lihtsat otsust, siis mida üldse on sellelt liidult oodata. Mõelgem sellele, kui pühapäeva hommikul ehmunult voodist üles kargame, sest tund elust on kusagile kadunud ja tuleb oodata sügiseni, kui selle tagasi saab.
Suveajal on pikk eellugu.
Suveaeg hakkas esmakordselt kehtima 109 aastat tagasi, kui 30. aprillil läksid kaks sõdivat riiki, Saksamaa ja Austria-Ungari, üle nõndanimetatud sommerzeitile. Kunstilikust valge aja pikendamisest loodeti kivisöe kokkuhoidu, mis omakorda kahandaks sõjakulusid. Saksamaa järel katsetasid suveajaga ka Suurbritannia ning teisedki Euroopa riigid. Suveaeg oli kasutusel ka Teise maailmasõja päevil. Peale sõda tekkis suveajale üleminekus taas pikem paus. Seitsmekümnendail tekkis Euroopa riikidel mõte, saada suveaja abil kontrolli alla majandust halvanud energiakriis. Kuigi kellakeeramise osa kriisist ülesaamisel pole tõestatud, kestis see edasi ka peale energiavarustuse korrastumist, sest halvad harjumused on visad kaduma.
Eestis keerati kellad esmakordselt suveajale 14. juulil 1917. Peale Teist Maailmasõda tekkis pikem paus, kuni 1. aprillil 1981 hakkasid kellakeerajate näpud taas sügelema. Ja sellest ajast olemegi kuulunud kellatrikitajate innovaatiliselt ennastsalgavasse seltskonda.
Kellakeeramine mõjutab tervist.
Igal kevadel langeme kellakeeramise järgselt depressiooni, sest aeg on tõsine meteeriaväline substants, millega mängimine tekitab stressi. Kellakeeramisest johtuv valulik reaktsioon väljendab protesti ebamugavaks muutunud olukorrale. Arstide väitel on öö ja päeva vaheldumise rütm evolutsioonis väljakujunenud tunnetuslik protsess ning sellega mängimine vastutustundetult tekitatud terviserisk.
Kellakeeramine pärsib tähelepanu ning alandab töövõimet, ning siin tuleb juba mängu rahaga mõõdetav kahju, mis võib vanal kontinendil ulatuda miljardite eurodeni. Kahju tekib läbi õnnetuste ja väsimusest johtuva töövõime languse. Kellakeeramisega kaasnevad tervist kahjustavad unehäireid, mis võivad tekitada organismis raskesti ravile alluvaid muutusi.
Mannetu EL.
Kellakruttimise negatiivseid mõjusid hinnates, tegi Euroopa Komisjon 2018. aastal ettepaneku loobuda EL-is kelladega jamamisemisest. Järgmisel aastal hääletas Euroopa Parlament ettepaneku poolt ja viimane kellakruttimine pidi toimuma 2021. aastal. Peale seda jäi parlamendi poolt heaks kiidetud otsuse elluviimine toppama. Siiani pole valitsusjuhtidest koosnev ülemkogu leidnud võimalust konsensusele jõuda ja seepärast hakkame ka 2025. aastal taas kellaseiereid suveajale keerama.
Siit ka kõhklus, et kui kuue aasta jooksul ei suuda EL teha niivõrd lihtsat otsust, siis mida üldse on sellelt liidult oodata. Mõelgem sellele, kui pühapäeva hommikul ehmunult voodist üles kargame, sest tund elust on kusagile kadunud ja tuleb oodata sügiseni, kui selle tagasi saab.
Vsevolod Jürgenson
