Mõtteid ürituselt 1 osa
Tahtsin teha lühikokkuvõtet ürituselt, kus mul oli au viibida, kuid nagu ikka, ei oska ma seda kuidagi kahe sõnaga kirjeldada. Selleks, et mõista, tuleb tunnetada. Seega, kes viitsib, see loeb, laseb endast läbi, proovib mõista. Tegemist pole kriitikaga, vaid minu sisemise tunnetusega, mis ilmselgelt kõigile ei sobi.
Veel kord suured tänud Vandenõu analüütikute suvepäevade korraldajatele – see on algus millelegi suurele, juhul kui me õigele tee valime. Kui ilus üritus ära vajub, siis valisime me taas vana, kindla sisse tallatud, kuid mitte toimiva raja.
Niisiis, üritusest osavõtt oli minu jaoks üle pika aja üks suurem ettevõtmine, sest minu sotsiaalne suhtlus on äärmiselt piiratud. Oli väsitav, kuid meeldiv, sest ma tundsin ennast OMADE inimeste keskel olevat. Seetõttu see, mis ma allpool kirjutan, on minu kui sõltumatu vaatleja mõtisklus.
Liikusin üritusel erinevates gruppides, suhtlesin inimestega, vahel kuulsin kõrvalt olevate gruppide vestlusi. Selle põhjal tekkis mul arusaam, et seal osalenud inimestel on kõigil erinevad soovid ja nägemus seoses Eesti tulevikuga. Positiivne võti oli see, et kõik mõistavad, et me oleme mingis lagunemise punktis ja muutused on möödapääsmatud. Üritustelt jäi õhku üks suur küsimus, kuidas ühendada ühise eesmärgi nimel inimesed, kellel on erinev nägemus tuleviku Eestist!? Eesmärk, mida me saavutada tahame nagu ka visioon jäi häguseks. Tekkis küsimusi, mida me muudame? Kuidas? Mis vahenditega? Kes teostab? Kui vastuseid mitte konkretiseerida, siis eesmärk ei materialiseeru. Ka visioon jäi mul tabamata, võimalik, et see joonistus välja teisel päeval, mil oli vestlusvoor. Seepärast oleks hea, kui telegrammi grupis oleks mingid märksõnadki, mida arutleti.
Märkasin, et analüütikute hulgas joonistus välja mitu juhti, kes tahavad inimesi juhtida paremasse tulevikku. Mis on ka väga tore. Nende järgijad aga ootavad päästmist „valge laeva“ näol, mis pööraks öö päevaks. Selleks olid energia, valgus, voolavus jne. – ma nimetaks neid erinevateks, eesmärki lähendavateks vahenditeks. Minu silmis on need kõigest toeks, kuid mitte lahendused eesmärgi saavutamiseks. Nad aitavad tõusta küll vaimselt kõrgemale, kuid need ise ei loo uut materiaalset maailma. Mõte ja tegu peavad käima käsikäes. Näiteks: me võime mõtelda, et heinamaa vajab niitmist, kujutada seda ette, aga heinamaa saab niidetud ikkagi füüsilise tasandil – niiduki või vikatiga.
Selleks, et jõuda voolavusse, olemisse, tuleb vastu võtta olemasolev reaalsus, kogu selles karmuses. Tajuda seda füüsilisel tasandil ja mõista, miks teatud asjad juhtuvad, miks need asjad Eestis juhtunud on!!! Inimene kukub näoli porilompi mitte selle pärast, et see oli teel, vaid seetõttu, et ta ei osanud ette näha, et peale paduvihma tekivad lombid. Kõik, mis meiega juhtub, kõik katsumused, on meie enda valikute tagajärjed! Kui see teadmine kohale jõuab, siis saab elu võtta sellisena nagu ta on. Kõik teadmised tulevad kogemusega. Juhul muidugi, kui inimene teadlikult ennast kogemuse omandamisest ei eemalda.
Olen aus, kõige rohkem jäi hinge jäi kriipima soov lipuvärve vahetada – luua uus lipp.
Kõik täisealised ja ellu astunud võiksid mõista, et Eesti on jõudnud globaalses mõttes sellisesse punkti, kus seda ei päästa lipu värvide muutus, uute nägude hääletamine riigikokku, ega vana maailma alustel loodud kommuun. Vana maailm on surnud igas plaanis – ühiskondlikult, riigi korrana ja mis peamine, see on surnud energeetilises plaanis. Surnud energiat ei saa elusta ega taastada – kui patarei on tühi, siis kuulub ta minema viskamisele. Selleks, et uus saaks tulla, peab vana surema ja koos sellega peab surema osa meist, mis elas selle materiaalse maailma reeglite järgi. Sellest maailmast ei ole vaja enam kramplikult kinni hoida, ega seda üritada elustada. Mida rohkem me seda teadvustame, seda kiiremini toimub ülemineku protsess. Reaalsuse ja maailmas johtuvate protsesside tunnetamine ning paratamatuse aktsepteerimine, aitab barrikaadidel võitlemata olemasoleva süsteemiga koostoimida, kuniks see ise loomulikult ära sureb. Juhtub see suuresti seetõttu, et inimesed astuvad TEADVUSEGA süsteemist välja aktsepteerides muutuste protsessi. Nad leiavad süsteemis aknaid, mis aitavad vastu võtta õigeid otsuseid, et olla järjest iseseisvamad ja eluks kohanenumad, vajades järjest vähem süsteemi „tuge“ . Süsteem saab toimida vaid inimeste jagatud energia toel! Kui inimene lõpetab olema mugavuse ori ehk siis toitma süsteemi oma eluenergiaga läbi mõttetu tarbimise, siis on ehk lootust, et midagi muutub.
Seepärast näen ma järjest rohkem, et meil ei ole vaja päästa riiki, vaid inimest ennast. Riik ei ole ju midagi muud kui inimestest koosnev ühiskond. Ja see on täpselt seda nägu, mis nägu on selle liikmed. Te ju saate aru, et ei saa kuidagi sündida teissugust riiki, kui inimesed jäävad oma olemuselt samaks, kui puudub soov olla vaba ja sõltumatu! Inimene saab vabalt sootsiumis/ühiskonnas toimetada, teadlikult riigi hüvanguks tööd teha, kuid ta peab teadvustama, mida tähendab vabaks olemine. Vabadus ei tähenda elada suveräänses riigis, sest nagu te aru saate on meile paljulubatud vabadus kõiges ilus muinasjutt. Tõeline Vaba Riik koosneb teadlikest inimestest, kes teavad, mis tähendab vabaks olemine. Vaba Riik koosneb vaba tahtega inimestest. Vabadus, on leek hinges, mis suunab sinu alateadvust süsteemist sõltumatuse poole. Sõltumatus toidus, vees, energias – vabadus liikumises, avastamises, arenemises. Mitte ükski väline atribuut, mida muudetakse – valitsuse koosseis, lipp, nihutatud piirid, ei too seda vabadust, millest Eestis kogu aeg räägitakse. Suures plaanis vaadatuna ei oska eestimaalane olla iseenda valitseja, vaid vajab enda üle valitsejat. Ma pean tunnistama, et see on ääretult kummaline minu jaoks, sest lapsest saati ei suutnud ma taluda enda allutamist mitte mingis plaanis. Minu sisemine kompass ehk tunnetus on suunanud mind õigele rajale. Jah, eks minagi olen uidanud kõrvalteedel, kuid materiaalse maailma ahvatlused olid juba lapsena mulle võõrad. Ma olen aru saanud, et tõelise vabaduseni viib sisemine leek – vabaduse tunnetus. Soov olla iseseisev ja liikuda oma rada. See on mingi kõrgemalt poolt juhitud tee ja sellele kuuletumine on sünniga kaasa antud alateadvuses. See väljendub sisemises protestis, trotsis, soovis liikuda vastukarva süsteemile. Mida suurem surve, seda suurem on vastukaalu jõud. Mida suurem jõud, seda rohkem lahendusi, võimalusi vaba tahte rakendamiseks leidub. Seda saaks ehk võrrelda tainaga – mida rohkem sõtkud, seda pehmemaks ja vastutulelikumaks ta sulle muutub, kuniks sa vormid selle pätsi, mida sa soovid. Sa muutud loojaks ja kujundad ise oma elu vaatamata süsteemis eksisteerivale reaalusele. See on saamasugune uhhuu, mida võiks nimetada kohaloluks. Ma võin julgelt väita, et see pole õpitav ei tasuta ega ka tasulistel kursustel. See tekib ainult läbi reaaluse tunnetamise ja kogemuse…
Mõtteid ürituselt 2 osa
Endised ja praegused liidrid pakuvad masside juhtimist, kuid mitte rahva kaasamist juhtimisse. Ja paljudele sobibki juhtimine, kuigi ollakse ärganud. Ärganud olemine ei tähenda alati seda, et soovitakse oma teed käia. Vähesed teavad, mida nad tõeliselt vajavad ja mida mitte. Ka ärganud vajavad suunda, kuid samal ajal peavad nad olema kaasatud juhtimisse, uue loomisse. Kui seda ei toimu, siis on ka ärganud karjase juhtida. Ükski guru või juht ei tee inimest vabaks kui ta ei taha oma elu eest vastutust võtta ehk siis elada teadlikult. Tõelises vabas riigi võetakse juhtimisel arvesse enamuse tahet ja kõrgeim „võim“ on rahval. Vabariigis, kus inimesed ei tea, mida nad tahavad, on kõrgemaiks võimuks selle sama rahva poolt valitud esindajad. Nad juhivad rahvast enda ambitsioonidest/visioonidest lähtuvalt. Rahvas saab otsustada vaid siis kui on teada enamuse tahe ja seda ongi võimalik saavutada läbi kaasamise juhtimisse, otsustamisse.
Aga mida siis pakuvad vastsündinud liidrid? Nagu ma tunnetasin, suuresti oli märksõnaks energia, voolavus, valgus jne. Väga paljud eestimaalased ei ole kasvanud arusaamisele taolistest asjadest ja nende kasvatamine võib võtta aega aastaid, mida meil enam pole. Enamus soovib fixida olemasolevat Eestit jättes alles kõik see, mis oli – riik, parteid, hääletus ja isiklikus plaanis maja, korter, auto, restoran jne, ehk kõik see, mis reaalselt ikkagi suremas on. Mitte keegi ei esita küsimust, kuidas on võimalik elu siis kui see globaalne jura ikkagi aset leiab. Aga suuresti see ikkagi juhtub ja meil täiskasvanutel peab olema teadlikust ja nutti, et uues maailmas elada. Me saame muuta ainult tulevikku, uue teadlikuma põlvkonna loomise läbi. Laste sünnitamine ja kasvatamine on teadlik vastutus, kuid ilma lasteta ei ole tulevikku. Suund inimkonna vähendusele on võtmas globaalseid mõõtmeid ning on suuresti küsitav, kui palju meid planetaarses mastaabis ellu jääb. Ma ei hakka siinkohal meie rahvust sisse tooma. Enne 19 saj sellist rahvust nagu eestlane üldse ei eksisteerinud. Rahvusest ja riigi piiridest on saanud väikese rahva jaoks üks suur probleem ja tüli kiskumise õun naabritega. Väiklane mõtlemine ja omandi ihalus on eestlase hukk. Ma ei tea, kuidas seda kujundatud on, kuid praeguseks on suure potentsiaaliga eestlane muutunud harimatuks rahvaks koondnimetusega MATS.
Seega terve ühiskonna aluseks on teadlik ja haritud ühiskond. Ja algab see kõige väiksematest ühiskonna liikmetest – lastest. Kogu haridussüsteem peab läbima täieliku muudatuse. Siinkohal on mul visioon, kuidas see võiks välja näha, kuid kava ja protsessi loomisel vajaks ma tuge praktikutelt. Kõrge haridussüsteemi tase tooks siia õppijaid ka mujalt maailmast, kes satelliitidena aitavad meie enda spetsialistide kõrval parandada planeedi keskkonda ja tervendada ühiskonda. Eesti on selleks ideaalne, sest me oleme väike kompaktne riik. Pisikeseks riigiks olemine ei ole nõrkus, vaid tugevus, sest me saame genereerida midagi unikaalset, omanäolist. Aga selleks peab olema tahe!
Seega, tee tervenemisele ja uuendusele, tähendab iga liikme elukestvat õpet, täiendamist, harimist. Küsimus kui paljud selleks valmis on? See ei tähenda raamatutes pidevas tuhnimist või mingi kõrghariduse omandamist, vaid eelkõige mingite uute praktiliste oskuste omandamist. Loodusesse tagasipöördumine ja selle võimaluste avastamine iseenda elu hõlbustamiseks. Tehnoloogia kasutamine on hea, kuid sellel on omadus meid nüristada. Nutitelefon ja arvuti on eelkõige arendamise funktsiooniga, kuid seda kasutatakse enese aja hõivamiseks ja reaalsest elust põgenemiseks.
Ma ei soovi luua mingit idealistliku ühiskonda, kus kõik kõnnivad mingites valgetes ürpides, kummardavad ei kedagi või midagi. Inimese võimuses on olla midagi erakordselt tugevat – selgrooga vaimne Looja, kes suudab seljatada raskused, mis tema arenguteele telkivad. Raskused peavad olema, sest ilma selleta pole ka arengut. Seepärast vähema vati sees elamist ja rohkem juhtumist! Julgemat eksperimenteerimist, avastamist, katsetamist, proovile panekut ehk siis elada täiel rinnal elu. Ja siinkohal ma ei soovita minna ekstreemsustesse või hüpata vägi jookide/droogide maailma, sest need on aegade algusest saati olnud vaid pühendatute pärusmaa.
Elamine, tähendab raskuste, katsumuste aktsepteerimist ja nendest tulenevate õppetundide omandamist.
Selle pika lõpu jutu lõpuks võiks iga üks võtta enda jaoks aega koos paberi ja pliiatsiga. Tubli doos energiat, head tuju, kohalolu on suureks abiks. Parem minna loodusesse, sest see on alati heaks nõuandjaks ja abimeheks. Vastake selles loos olnud küsimustele. Mida põhjalikumalt te seda teete, seda parem, sest see aitab enese soovides ja vajadustes selgusele jõuda.
Kordan veel kord – kui rahvas ei tea, mida tahab, siis saab rahvas selle, mida tahab valitud liider!!! Muutus toimub vaid siis, kui me ise muutume! Uus ei sünni kui vana ei sure! Vanadel kontidel üleehitatu ei ole järkusuutlik ja laguneb taas!
/Katrin Seppa/
