Riigi kaitsetahe eeldab patriotismi olemasolu. Kui seda pole, siis pole inimene riigi
patrioot, kuid see ei sega tal olla oma kodumaa patrioot.
Teeme siis selgeks, kes on patrioot ja mida tähendab patriotism
Seletav sõnaraamat annab järgmise tähenduse:
Patrioot tähistab isamaalast, inimest, kes on äraostmatu ja tõeline isamaalane.
See on keegi, kes armastab oma riiki ja on valmis selle heaks midagi tegema.
Jätame lause teise poole hetkel sinna paika ja arutleme esimese poole üle.
Seega, patrioot on isamaalane, kes armastab oma kodumaad ja on äraostmatu. Leian,
et patrioodiks sünnitakse. Õige patrioot ei vaheta elu jooksul enda tõekspidamisi teise
riigi kasuks. Patrioodil on kodumaaga side geneetilise kuuluvuse näol. Nimetagem seda
sidet geneetiliseks mäluks – juurestikuks, mis on antud territooriumiga sügavalt läbi
põimunud. Ilmekas näide taolisest ühendumisest kirjeldab film AVATAR, milles, läbi
püha puu, olid pärismaalased kõrgeima teadvusega ühildatud . Eestlaste puhul on
selleks maa. Patrioot tunnetab sidet kodumaaga instinktiivselt, raku tasandil. Ta teab,
mida kodumaa talle pakkuda saab ja kaitseb selle puutumatust tervikuna. Kodumaa
tervik koosneb eelkõige elukõlbulikust keskkonnast/ökosüsteemist, mis võimaldab
paljuneda ja areneda. Eestis on selleks vaieldamatult põllud, metsad, jõed, järved –
loodus tervikuna ehk siis keskkond on eestlase jaoks ressurss. Kui heaperemehelikult
ümber käia, siis antud territooriumi asustavad inimesed saavad sellega sümbioosis
elada. Patrioodi südameasjaks on selle keskkonna säilimine ja reeglina kaitseb ta selle
kestma jäämist rahumeelsete meetoditega. Eestimaa on patrioodile nagu püha häll,
mille olemasolust sõltub eestlase ellujäämine ja paljunemine ning mis peamine,
turvalise keskkonna olemasolul on võimalik uute patriootide, eestimaalaste sünd.
Aborigeense eestlaste säilimise seisukohalt: mida rohkem kodumaaga sidet hoidvaid
inimesi, seda jätkusuutlikum on ka ühiskond/riik. Maa on inimese inspiratsiooni allikas.
Kui inimesed on maa küljest lahti ühendatud, siis pikemas perspektiivis pole ka
ühiskond jätkusuutlik. Globaalses plaanis on taoline tsivilisatsioon hukule määratud.
Kuid mõistel „patrioot“ on ka teine tähendus: See on keegi, kes armastab oma riiki ja on
valmis selle heaks midagi tegema.
Selleks, et armastada riiki, peab see olemas olema, alles siis saab selle heaks ka
midagi teha. Eesti riigi surm on kestnud omajagu aega. Mõtlen siinkohal süsteemset,
nüüdseks aastakümneid kestnud maaelu väljasuretamist. Selle tulemusena võõrandati
inimesed maast ja loodusest, lõigati läbi ühendus maaga. Selle tagajärjeks tekkis uut
tüüpi ühiskond – linnastumine, linn-riik, mis on võõras aborigeensele eestlasele.
Sideme katkemine maaga tõi patriotismi tähenduse tuhmumise. Ent, kaitsetahte ülal
hoiu eelduseks on patriootide olemasolu. Need, kellele tugineda, keda esile tõsta. Kui
tõelisi patrioote pole, siis tuleb nad vorminada ehk siis tekitada uus kuvand patriotismist,
mida massidele esitleda kui uut normi. Patrioodi kuvand tänapäeva Eestis, on aga
kõvasti sõja maiguline. Sellel pole mitte midagi ühist eestlaste kultuuri ja aborigeensuse
säilitamisega. Kolmekümne aasta jooksul on agraar ja tööstus riigist kujunenud
militaarse suunaga riik, mida juhib sõjahunta. Taoline režiim on loonud olukorra, kus iga
üks, kes toetab sõda, võib ennast patrioodiks nimetada. Taolist patriotismi
tolereeritakse, sest see on režiimile kasulik. See ei too esmapilgul kaasa mingeid
kohustusi, ega ka vastutust. “Patrioot” olla on äge, see on trend. Uusajastu patrioote
kujundab ideoloogia. „Patrioot“ lehvitab ilma igasuguse süümepiinata võõrriigi lippu,
tantsib sõjaväelastega väljakul polkat, lööb võõrvägede sõduritele patsu ja on selle üle
õnnelik. Kõik see militari staff on just kui turvavöö, kuigi tegelikkuses hoopis Trooja
Hobune me tagaõues. Inimeste turvatundega manipuleerimine toimub isegi
lasteasutustes. See, mis hetkel Eestis toimub on kuritegelik aktsioon laste ehk meie
kõigi ühise tuleviku suhtes. Lõigates läbi nende kodumaa tunnetuse side, sisendades
neile võõraid norme ja väärtusi, vormitakse neist sõnakuulelikud vasallid riigile. Küsimus
missugusele?
Riik on inimühiskonna organisatsiooni vorm, kindlal territooriumil suveräänset võimu
teostav poliitiline organisatsioon.
Kas Eestimaa territooriumil teostatakse suveräänset võimu või mitte? Minu meelest
mitte.
Kui riik on kaaperdatud ja valitsus on vaid fiktiivne moodustis, siis riiki ju pole. Seega ei
saa armastada midagi, mida pole ja seega puudub ka vajadus midagi head teha. Pole
riiki, pole ka vajadust riigi tasandil kaitsetahte ja patriotismi järele. Kui riiki on vaid
illusioon või teda ei eksisteeri, siis ainukeseks reaalseks tajutavaks objektiks on
sünnimaa – isamaa. Kui inimene tunneb enda juuri isamaaga, siis on tal ka sügav
sisemine armastus. Tal on tungiv soov teha midagi oma kodumaa heaks, ta on patrioot.
Tõeline patrioot ei lammuta, ei aita lammutamisele kaasa, vaid teeb kõik endast
oleneva, et talle jääks alles keskkond, milles elada!
Sest, kui pole keskkonda, siis pole rahvast ning pole ka Riiki….
/Katrin Seppa/
