Kuna mu lipu kohta käiv postitus osutus kogukonnale ebamugavaks, siis võeti see maha ja anti mulle ka 24h mõtlemisaega.
Mõtlesin siis järgi, mis ma valesti tegin ja püüan anda tehtud postituse sisu uuesti edasi, seekord siis kogukonnale sobival moel nii, et Odinets ja tema andunud järgijad võiksid tunda uhkust.
…niisiis…
Kallis Eesti rahvas!
Jaanipäeval, kui EKRE koostööpartner Venemaal püüab läbi viia sõjaväelist riigipööret, et taastada õiglus, rahu ja harmoonia siin maailmas…on ainuõige mõelda vikerkaarelipu ja selle õiglase staatuse peale!
Nii, nagu on saanud sini-must-valge lipp oma väärikuse lahingutes ja sümbolina lehvib Pika Hermanni tornis, tuletades kõigile meelde toodud ohvreid ja vabaduse hinda, on ka vikerkaarelipp oma sümboolsuselt sama väärikas!
Eks ole ju selle ellutõstjadki pidanud palju lobitööd tegema ja lapsi kohitsema ja lõpututes lahingutes tagurlastega, igal sammul miinidele astuma, et tõestada kogu maailmale, et ka samasoolised võivad lapsi saada.
Esimesena neelas konksu alla Indrek Saar, kes seda kõva häälega riigikogu saalis teatas ja ei ole temas millegi poolest halvem ka Kaja Kallas (keda ka rahvasuus hellitavalt KaKa-ks kutsutaks).
Terve dekaadi kestnud võitlus on oma lõpule jõudnud ja Eesti pd-komissaril, Odinetsil, on põhjust rõõmustada.
Kohe reguleerib see slaavi verd õilishing ära ka selle, palju eestlane- ja millest tohib rääkida.
Kui see siin sügisel juhtub…on õnn õuel ja õnnetus vangimajas. Sealt edasi võib iga homo kõva häälega laulda tänaval kui hää ja uhke on tal olla eestlane ja kellegil pole enam midagi kobiseda.
Seega…kogukonna lahkel loal teen paranduse oma mõtteviisis ja teatan avalikult, et Eesti riigihoonetel ei peaks mitte ainult Ukraina lipud lehvima, vaid vikerkaarelipp on sama asjakohane ja tegelikult isegi ei sobi see sini-must-valge sinna eriti.
Slava Tšahkna!
/Lauri Jürgenson/
