Nicholas Eberstadt, Ameerika Ettevõtlusinstituudi poliitökonoomia õppetooli juhataja, avaldas selle aasta novembri/detsembri prestiižikas Foreign Affairs (Välissuhete) ajakirjas artikli „Rahvaarvu vähenemise ajastu, üleelamine halliks läinud maailmas.“ Ta annab põhjaliku ülevaate inimkonna rahvastiku kriisist ja leiab, et inimkonna dramaatiline vananemine ja globaalses mastaabis vähenemine tähistab inimajaloo ühe erakordse peatüki lõppu. Ta väidab, et rahvaarvu vähenemine muudab inimkonda põhjalikult, tõenäoliselt mitmel viisil millega ühiskonnad pole arvestanud ja ei pruugi isegi olla võimelised mõistma.
ÜRO andmetel on sündimus viimastel aastakümnetel kogu maailmas kiiresti langenud. 1950. aastal sünnitas keskmine naine umbes 5 korda. Aastal 2021 oli ülemaailmne sündimus 2,3 sündi naise kohta. Seega maailma rahva arv ikka veel tõuseb, aga ainult seetõttu, et Aafrikas on sündimus endiselt väga kõrge. Kümme kõige kõrgema sündimusega riiki asuvad Aafrikas.
Kaks kolmandikku inimestest elab aga riikides, mille sündimuse kordaja on vähem kui 2,1, st alla rahvastiku asendusmäära. Mõnes jõukas riigis, näiteks Lõuna-Koreas, Jaapanis, Hispaanias ja Itaalias, on see ainult 1,3 sündi naise kohta.
Lääneühiskondades on naiste viljakus langenud enam kui kahe põlvkonna jooksul püsivalt allapoole asendustaset. Vähenenud sündimuse arv muudab vältimatult inimeste eluviise, majanduslikke ja sotsiaalseid struktuure.
Rahvastiku vähenemine muudab ka riikidevahelisi suhteid. Demograafilised muutused võivad nihutada globaalset jõudude tasakaalu, andes suuremat kaalu neile piirkondadele, kus rahvastik kasvab ja vähendades hääbuvate elanikkondadega riikide osatähtsust.
Lollistumine, lisaks vähenemisele ja vananemisele
Üks väärareng mis kaasneb rahvastiku vähenemisega, mida Eberstadt ei maini, on inimkonna kognitiivsete võimete kahanemine.
Nüüd juba välja surnud Hominiidide liikidest arenes paljude aastasadade jooksul välja Homo sapiens – mõtlev inimene. Sellise evolutsiooni jätkumise tulemuseks oleks veelgi „sapiensim“ inimene.
Alates 1905. aastal kasutusele võetud Binet-Simon IQ testsidega, on seda arengut teaduslikult mõõdetud ja viimase sajandi jooksul ongi inimeste intelligentsus oluliselt kasvanud. Seda tuntakse Flynni efektina, sest Uus Meremaa Otega Ülikooli professor James R. Flynn on seda dokumenteerinud ja teadlikkust sellest edendanud. IQ testitulemuste tõus on 20. sajandi jooksul olnud pidev ja ligikaudu lineaarne alates testimise esimestest aastatest kuni praeguseni.
Paljud teaduslikud uurimused, eelkõige uurimused identsete, eraldi üles kasvanud kaksikutega, on tõestanud, et intelligentsus on suurelt osalt päritav. Intelligentsus on tihedalt seotud haridussaavutustega, ja selle ning naistele sündinud laste keskmise arvu vahel on tugev negatiivne korrelatsioon, st intelligentsematel naistel on madalam viljakus. Näib, et haritud ja andekad naised on rohkem huvitatud hästi tasustatud karjäärist kui laste kasvatamisest. Inimkonna intelligentsema osa vähenemisega, samas kus vähem intelligentsete viljakus on endiselt kõrge, kaasneb seetõttu paratamatult inimkonna intelligentsuse kahanemine.
See nn düsgeeniline efekt on hoogustumas. See on eriti ilmne kõrge keskmise IQ-skooriga riikides, kus naiste viljakus väheneb, ja madala keskmise IQ-skooriga riikides, kus viljakus on endiselt kõrge.
Igivana kõrge kultuuriga Koreas on naiste haridustase maailma kõrgeim. 76-l protsendil Korea naistest on kõrgharidus. Nende sündimuskordaja on 0,7, maailma kõige madalam. Ainult kolm protsenti Nigeeria naistest omab kõrgharidust ja mitmed teaduslikud uuringud on leidnud, et nigeerlaste keskmine IQ on 67,8, umbes kaks standard hälvet allpool keskmist. Nende sündimuskordaja on kuskil kuue lähedal, maailma kõrgeim.
Rahvastiku vähenemise järkjärguline levik
Demograafilise muutuse aluseks on globaalne sündimuse langus. Aastaks 2019 elas kõige suurem osa maailma rahvastikust riikides, kus viljakustase oli allpool asenduskünnist. See on eriti selgelt nähtav Ida-Aasias, kus sellised riigid nagu Hiina, Jaapan, Lõuna-Korea ja Taiwan on sügavas rahvastiku vähenemise faasis.
Sarnane trend on näha ka Euroopas, Ladina-Ameerikas ja isegi mõnes Lähis-Ida ning Põhja-Aafrika riigis. Sahara-tagune Aafrika on jäänud viimaseks kantsiks, kus sündimus on endiselt kõrge.
Kõrge haridustasemega Iisraeli naiste sündimuskordaja on huvitav erand. 2021. aastal oli Iisraeli summaarne sündimuskordaja 2,9 last naise kohta, mis on kõige kõrgem arenenud riikide seas. Juute on aga kaks väga erinevat suguharu. Iisraelis võimul olev aškenazi suguharu segunes aastasadade jooksul mõnevõrra sakslastega. Nad on suurelt osalt saksa nimedega ja enne Iisraeli asutamist rääkisid nad „jidiši“ keelt mida võib pidada saksa keele murdeks. Nad on üliandekad, olles nabinud umbes 20 protsenti kõikidest Nobeli auhindadest.
Iisraeli sefardi juudid on pigem teisejärgu kodanikud ja tublisti vähemate kognitiivsete võimetega ja haridustasemetega. 2016. aasta PEW uurimiskeskuse uuringu kohaselt oli ülikooli haridusega 48% aškenazi aga ainult 18% sefardi juutidest.
Aškenazi ja sefardi juutide sündimuse erinevust mõjutab ilmselt nende naiste haridustase aga olulist rolli mängib ka nende religioossuse aste.
Ilmalikel, kõrgema haridustasemega aškenazi juutide sündimus on tavaliselt alla asendustaseme, aga vanausksete juutide sündimus on sageli üle 6 lapse naise kohta.
Enamikus moslemi riikides pole naised võrdõiguslikud ja lisaks naiste haridustasemele ja religioossusele oleneb naiste sündimuskordaja ka pater familiase soovist järeltulijaid saada. Sündimuskordajad varieeruvad Nigeeriast kus sünnib umbes 6 last naise kohta, ilmalikuma ja parema haridustasemega Bosnia and Herzegovina liitriigini, kus 2010 aasta sündimuskordaja oli 1,3.
Tänu kõrgemale sündimusele paljudes moslemi riikides on islam kõige kiiremini kasvav religioon. Prognoositakse, et 21. sajandi teiseks pooleks ületab see kristluse järgijate arvu.
Lahenduste otsimine
Kõik, mida tsivilisatsioon on saavutanud, on saavutatud inimeste mõtlemisvõime tõttu. Just selle võime ulatus ja kvaliteet määravad suure tõenäosusega ka inimkonna tuleviku. Inimkonna parim lootus ellujäämiseks ja õitsenguks seisneb mõtlemisvõime oluliselt parandamises. Kuigi inimaju, oma 86 miljardi neuroniga, ei pruugi olla universumi kõige keerukam organ, on see kõige keerukam, millest me praegu teadlikud oleme.
Erakordsete intellektuaalsete võimetega inimesed on kõige tõenäolisemalt need, kes arendavad teadust, tehnoloogiat ja programme, et tagada meie planeedi, meie ainsa kodu, kaitse ja elamiskõlblikkus tulevastele põlvkondadele. On mõistlik suurendada selliste erakordsete inimeste arvu ja täiustada nende mõtlemisvõimet. Suurema hulga inimeste kõrgemad intellektuaalsed võimed on inimkonna parim lootus jätkusuutlikuks arenguks ning lahenduste leidmiseks keerukatele probleemidele.
Viimastel aastatel on lootust andnud inimese genoomi uuringud, mis on tuvastanud kognitiivsete võimete arenguga seotud geene, ning kiiresti arenev geenide redigeerimise tehnoloogia. Need edusammud annavad võimaluse kaaluda uuesti eesmärke, mis olid kunagi seotud eugeenikaga, päriliste omaduste parandamisega, kuid mis sattusid põlu alla natside inimsusevastaste eksperimentide tõttu. Nicholas Agar propageeris oma 2004. aastal ilmunud raamatus „Liberaalne eugeenika: inimese täiustamise kaitseks“ ideed, et geneetiliste täiustuste abil võiks inimkond saavutada varasemaid üldiselt tunnustatud eugeenilisi eesmärke. Ta rõhutas, et tänapäeval saaksid lastevanemad teha teadlikke valikuid, tuginedes genoomiteaduse arengutele ja pidades silmas inimõigusi.
Genoomiuuringud viivad meid lähemale intelligentsuse mõistmisele ja võimalikule parandamisele. Võib vaielda selle üle kas nn „disainer-beebide“ loomine on eetiline. On üsna kindel, et kui midagi saab teha, siis seda tehakse. Inimesed on juba kaua rakendanud geneetilisi meetodeid paremate põllukultuuride, maitsvamate loomaliikide ja uute koeratõugude aretamiseks. Miks peaksid nad tegema erandi iseenda puhul?
“Ainult need, kes unistavad võimatust, saavutavad suurepäraseid tulemusi,” ütles kunagi George Bernard Shaw. Kui see vajab geenidega manipuleerimist, on ehk kätte jõudnud aeg grandioossemateks unistusteks.
Eesti rahvastikukriis
Eesti rahvastikuprobleemid peegeldavad globaalset suundumust, kuid Eesti on olukord veelgi täbaram. Eesti naised on andekad ja hästi haritud. Kõrgharidus on 53 protsendil. Euroopa Liidus on Eesti naised haridustasemelt iiri ja rootsi naiste järgi kolmandal kohal ja ÜRO 193 liikmesriigi hulgas seitsmendal. Nende keskmine sündimuskordaja on rahva väljasuremist ennustav 1,4 last naise kohta.
Suurtele rahvastele pole rahva arvu vähenemine eksistentsiaalseks probleemiks, aga kui eestlased ei suuda oma rahva sündimust lähemas tulevikus oluliselt tõsta ja samaaegselt ka järjest kiirenevat Eesti venestamist lõpetada, hääbub eesti rahvas ja eesti keel saab üheks nendest kahest, mis ÜRO andmetel kaob iga kuu ajaloo prügikasti.
Senini on selle probleemi lahendamiseks pakutud peamiselt rahalisi stiimuleid. Helded stiimulid pakutud teistes riikides, eelkõige Lõuna Koreas, pole kuskil probleemi lahendanud.
Eesti peaks käivitama intensiivse haridus- ja teavituskampaania vajadusest täita maa lastega – eesti lastega. Laste kasvatamise tähtsuse rõhutamine peab muutma rahvuslikuks prioriteediks. Loengud Eesti demograafilisest olukorrast tuleb lisada gümnaasiumite ja ülikoolide õppekavadesse. Peaks üritama teha maa täitmine lastega rahvuslikuks ja moraalseks kohustuseks eesti üliõpilasorganisatsioonide liikmetele, püstitades neile eesmärk kasvatada üles vähemalt kolm last.
Eesti tulevik sõltub otsustavatest sammudest, mida astuvad valitsus, kogukonnad ja iga eestlane, aga eelkõige eesti tublidest, haritud ja andekatest naistest.
