Jüri Toomepuu : Eesti lähiajaloo kolm põhiprobleemi

Näib, et kõik meie universumis ja võimalikes teistes universumites haakub kõigega. On ju ka teoreetiliselt võimalik, nagu on väidetud, et liblika tiivalöök ühel pool maakera võib alustada omavahel seotud sündmuste jada, millest tekib orkaan teisel pool. Sellise seoste realiseerumise tõenäosus on ilmselt kaduvväike.

Seosed Eesti kolme põhiprobleemi ja peaaegu kõikide teiste meie probleemide vahel on aga otsesed, tihedad ja pahaloomulised. Need mõjutavad ja kahjustavad pea igat eesti rahva ja Eesti elanike eluavaldust, meie ühiskonda, julgeolekut, riigikorraldust, tervishoidu, majandust, välispoliitikat ja palju muud – eelkõige meie võimalust püsida iseseisva riigina, kus valitsevad eestlased, riigina, mis tagab eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.

Ilmselt on kolm nimetatud põhiprobleemi omavahel seotud – võimendades ja tüsistades üksteist ning moodustades omavahel seotud probleemide võrgu, mis koosneb lülidega ühendatud sõlmpunktidest. Võrkude olemasolu on leitud mitte ainult sotsioloogilistes, vaid ka bioloogilistes ja füüsilistes valdkondades. Sellistest tähelepanekutest on tekkinud koguni uus kiiresti arenev teadusharu – võrguteadus, inglise keeles network science. *

Võrguteadust võib defineerida kui mitmesuguste füüsiliste, informaatiliste, bioloogiliste ja teadmuslike (kognitiivsete) seoste representeerimist võrkudena, et aru saada nende tekkimisest ja neid mõjutavatest teguritest, mille abil on võimalik leida nende ühiseid aluseid, konstrueerida algoritme, matemaatilisi mudeleid ja muid vahendeid selliste nähtuste selgitamiseks ning ennustada ka nende tekkimise ja toimimise käiku ja tulemusi. USA Riiklik Uuringute Nõukogu (National Research Council) defineerib seda lihtsalt kui „Teadusliku meetodi rakendamise abil organiseeritud teadmised võrkudest”.

Näib, et isegi täiesti võõrastel ja üksteisest kaugel elavatel inimestel on seos üksteisega teiste kaudu, leidis juba 1929. aastal andekas Ungari poeet ja kirjanik Frigyes Karinthy. Tema lühijutus „Láncszemek”, eesti keeli „Lülid” veab üks tegelane kihla, et me võime leida ükskõik millise inimese tollaegse maailma pooleteist miljardi inimese hulgast ainult viie üksteist tundva inimese vahendusel. Jutus kihlveo pakkuja võidab. Hilisemad teaduslikult uurimused on näidanud, et Karinthyl oli tuline õigus ja termin „six degrees of separation” – kuus eraldusastet, tuli kasutusele aastal 1967 Harvardi ülikooli psühholoogiaprofessori Stanley Milgrami uurimistööde tagajärjel.

Hilisemad teaduslikud uuringud on leidnud, et mitte ainult ühiskondlikud tutvus- ja sõprusringkonnad, vaid ka sellised erinevad valdkonnad, nagu interneti veeb (world wide web), aidsiepideemia levik, terrorismi levik ja bioloogiliste rakkude arhitektuur alluvad samadele reeglitele ja on matemaatiliselt sarnased .

Tüüpilist regionaalset Iraagi terroristide võrku kirjeldab The U.S. Army/Marine Corps Counterinsurgency Field Manual. („USA armee/merejalaväe ülestõusude tõrjumise käsiraamat”)

Samasugune võrgustiku struktuur on pea igas ühiskonnagrupis. Kuus eraldusastet inimeste vahel on muidugi keskmine arv. Rohkem astmeid võib vajada ühendus Siberi elaniku ja Aafrika džungli elaniku vahel, aga samas on inimestevahelisi eraldusastmeid vähem kitsamalt piiritletud ühiskonnas. Eestlased väidavad sageli, et Eestis tunnevad või teavad kõik inimesed üksteist. See on liialdus, aga kuna meid on maailma mastaabis vähe ja meie tutvusringkonnad on laialdased, julgen arvata, et eestlaste eraldusaste ei ole suurem kui kolm, st üks eestlane võib leida teise keskeltläbi kahe teise eestlase vahendusel.

Selgitamaks, kuidas „endiste” võimul püsimine praktiliselt toimus, vaatame ühte hästi tuntud „endiste” võrgukest. Tihedad seosed olid okupatsiooni ajal järgmiste inimeste vahel: Ülo Koit, Feliks Meiner, Jaak Allik, Rein Müllerson ja Lennart Meri.

Ülo Koit oli KGB polkovnik ja KGB tütarorganisatsiooni VEKSA juht. Feliks Meiner (tuntud ka Mairi nime all) oli kunagine KGB 1. osakonna ohvitser N Liidu Rootsi saatkonnas ja hiljem KGB allorganisatsiooni VEKSA (Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühing) aseesimees. Jaak Allik oli kommunistliku partei esimene sekretär ja VEKSA tulihingeline kaastööline, kellest hiljem sai Eesti Vabariigi riigikogu liige. Venemaa eestlane Rein Müllerson oli endine NLKP Keskkomitee nomenklatuuri liige, kelle Lennart Meri määras hiljem Eesti Vabariigi välisministri asetäitjaks, samal ajal kui Müllerson oli ka Nõukogude Liidu täievoliline esindaja ÜRO inimõiguste komitees. Lennart Meri, KGB agendi varjunimega „Nikolajev”, oli mitte ainult VEKSA tulihingeline kaastööline, vaid ka VEKSA ja teiste KGB allorganisatsioonide esindaja mitmetel välisreisidel.

Enamik endistest tippkommunistidest suutis oma huvisid ilmselt nii hästi kaitsta, et nende siire NLKP nomenklatuurist Eesti Vabariigi võimueliiti kulges sujuvalt, ilma rahva tõsise vastupanuta, kes ometi punanomenklatuuri ei sallinud. Selline protsess taastatud Eesti Vabariigis on pigem tüüpiline kui erakordne ka teiste „endiste” kohta.

Seosed, ühe erandiga, kandusid edasi pärast okupatsiooni „endiste” võimule upitamiseks. Erand on Ülo Koit, kes leiti jõest uppununa arvatavasti pärast seda, kui ta hakkas oma sõbralt Lennartilt nõudma vastuteeneid.

Pole inimesi, pole probleeme, olevat Stalin väitnud kommunistliku genotsiidi ja massimõrvade õigustamiseks. Meie lähiajaloo probleemid pärinevad peamiselt okupatsiooniaegsest ühiskonnast ja selle võimustruktuuridest – inimestevahelistest seostest, mis tekkisid okupatsiooni ajal rõhuva propaganda- ja repressioonimasina survel ja kodukootud okupatsioonivõime teenivate karjeristide huvides. Pärast tagasilööki, mille põhjustas Nõukogude Liidu lagunemine, on need okupantide teenrid suutnud uuesti mitte ainult oma huvisid osavalt kaitsta, vaid ka oma mõjusfääri jõudsalt laiendada. Nende arusaamad, ellusuhtumine ning aususe ja eetika kriis on Eesti lähiajaloo põhiprobleemide peamised põhjustajad. Nende mõju on laienenud ka nendele võimueliidi liikmetele, keda okupatsiooniaegne ajupesu otseselt ei puudutanud.

Sama otsesed, tihedad ja pahaloomulised nagu okupatsiooniaegse võimueliidi omavahelised seosed, nende seosed taasiseseisvunud Eesti võimueliidiga ja taasiseseisvunud võimueliidi omavahelised seosed on seosed Eesti kolme põhiprobleemi ja peaaegu kõikide teiste meie probleemide vahel.

Genfi konventsiooni eiramine ja Eestit okupeerima saadetud venelaste põlistamine Eesti Vabariigi alalisteks elanikeks esimese Laari valitsuse ajal on muidugi Eesti rahvastikuprobleemi ja üha kiireneva Eesti venestamise otsene põhjus, aga see on ka näide Eesti riigiõigusetusest ja Eesti riigikaitsetuse oluline põhjustaja. Eesti kaitsevägi koosneb üha enam etnilistest venelastest ja on põhjust karta, et nood ei ole nõus Eesti Vabariiki oma rahvuskaaslaste vastu kaitsma. Pigem võib arvata, et nad toetavad Vene valitsejate soovi likvideerida „XX sajandi kõige suurema geopoliitilise katastroofi” tagajärjed ja taastada Vene impeerium.

Riigiõigusetus soodustab Eesti venestamist – välismaalastele ebaseaduslikult elamislubade ja kodakondsuse andmist ja keeleseaduse ignoreerimist. Selle kõige taunitavam tagajärg on aga sotsiaalne ebaõiglus, vaeste ja rikaste vahel laiutav kuristik, rahva tervishoiuprobleemid, enneaegne vananemine, lühike eluiga ja rahva võõrandumine valitsejatest. Sellest tuleneb otseselt eestlaste massiline põgenemine oma kodumaalt. Kui rahvas ei austa ega respekteeri oma valitsejaid, siis pole inimestel tahet ka kaitseväes teenida ega oma riiki kaitsta ja on põhjust õigustada kaitseväe teenistusest kõrvale hoidumist.

Paljud hiljutised Eestist põgenejad lahkuvad, kuna nad pole kindlad, et Eesti riik suudab neid ja nende peresid tulevikus kaitsta. Eesti riigikaitse täbar olukord ja idanaabri üha kasvav agressiivsus tekitab paljudes kaitsetuse tunde ja ajendab nad omale elukohta otsima riikides, kus pole karta, et jäädakse võõraste vallutajate tallatavateks.