Irooniline pamflett
Pika aja jooksul on meie ajalehtedes ja Internetis olnud teravaid arutelusid LGBT-probleemi üle. Ma ei positsioneeri ennast ühe ega teise arvamuse pooldajana ja tahan läheneda küsimusele täiesti objektiivselt välise vaatleja poolt. Arutame seda konkreetset probleemi riigi, koolimatemaatika ja loogika seisukohalt. Muidugi ei hakka keegi üldtunnustatud reeglite alusel samasoolisi paare taga kiusama, kuid mõelgem, kuidas iga riik maailmas toimib. Pealegi on iga riik korraldatud nii, et see siiski piiraks inimeste õigusi. Milleks? Selleks, et riik ja meie ühiskond ellu jääks. Igal riigil on politsei, kohtuaparaat, vanglad… Mõnedel eksisteerib karistusviisina isegi surmanuhtlus. Millega tegeleb kogu õiguskaitsesüsteem tervikuna? See kontrollib inimesi õigusvastaste tegude vältimiseks. See tähendab, et kõik inimõigused on seadustega piiratud. Lihtsamalt öeldes: mida tohib, mida mitte. Pidevalt toimub võitlus selle vahel, mida tahetakse ja mis on ühiskonna ja riigi püsimiseks tegelikult vajalik. Noored tahavad enamasti küll palju, kuid neil pole endiselt elukogemust ja seetõttu pole sõna “peab” või “see on õigem” veel nende kasutusse jõudnud. Mida vanemaks inimene saab, seda rohkem mõistab, mida on õigem teha. Nii et vaatame samasooliste abielude probleemi just sellest vaatenurgast.
Kellegi jaoks pole saladus, et paar kahest toredast samasoolisest inimesest ei saa kunagi lapsi sünnitada. Ja kuna see paar ei saa sugu jätkata, väheneb rahvastiku loomuliku kasvu ja inimpopulatsiooni koefitsient järsult. Arvestades tõsiasja, et tänapäeval piirduvad paljud teised tavalised pered ühe lapsega ja lisaks on ka Childfree tendents, lisavad ka samasoolised pered oma osa sellesse kohutavasse hoiukarpi. Sellega seoses selgub, et n-ndal aastal, pärast teatud arvu põlvkondi, väheneb Eesti rahvaarv praktiliselt nullini. Kui toetame LGBT-liikumist igal võimalikul viisil, aitab see kaasa rahvastiku vähenemise protsessile. Kas tasub siis tegeleda LGBT inimeste propagandaga, aidata neil korraldada demonstratsioone? Kui see on nende valik, las nad elavad selle valiku järgi, kuid riik ei tohiks seda tendentsi propageerida, toetada ja afišeerida. Tegelikult on see protsess nael riigi ja ühiskonna kirstu.
Nüüd seisame silmitsi küsimusega, mis on meile ja riigile endiselt olulisem: teatud väikese elanikkonna osa õigused või kogu riigi, kogu meie ühiskonna õigus ellujäämiseks?
LGBT-liikumise toetamisel on veel üks väike majanduslik aspekt. Kuna me oleme juba kindlaks teinud, et samasoolistel paaridel ei saa lapsi olla ja halastamatu elukäik viib selleni, et samasoolised paarid jõuavad pensioniikka, tulevad nad varsti pensioni järele. Aga kust tuleb pensioniraha? Järgmise põlvkonna maksudest. Selgub, et pere on investeerinud tohutuid ressursse: vaimseid, ajutisi, materiaalseid oma laste kasvatamiseks ja eluks valmistamiseks, kuid nüüd peavad need samad lapsed samasoolisi paare ülal pidama. Seega peavad lapsi sünnitanud vanemad toetama neid, kellel pole lapsi. Kui õiglane on see majanduslikust ja sotsiaalsest seisukohast? Äkki on sel juhul vaja samasoolised paarid riiklikust pensionist ilma jätta? Pakkuda neile kogumispensioni võimalust, mida on tõepoolest väga keeruline koguda arvestades inflatsiooni, ajahorisondi ja geomeetrilise progressiooni.
Issand Jumal või loodus on meid programmeerinud nii, et enamikul naistel on olemas emainstinkt ja miski maailmas ei asenda siirast emaarmastust, soojust ja hoolt, samuti isa tõelist tuge ja toetust. Traditsiooniline perekond on sündmuste loomulik käik, mille määrab ära paljude tuhandete inimkonna ajalugu, võimaldades pärisinimese populatsioonil ellu jääda. Kui jätkame veel ka samasooliste abieludega, siis tekib rahutus inimkonna tuleviku pärast. Kes on meie territooriumil viie põlvkonna pärast? Nõndagi väheneb riigi rahvaarv noorte lahkumise ja vähenenud sündimuse tõttu. Kui sellele lisada veel samasoolised abielud, siis ilmneb põhjendatud ärevus terve riigi pärast.
Ma armastan oma riiki ja tahan, et see õitseks ning rahvaarv kasvaks. Mida teie, kallid kodanikud, eelistate? Kas Teile meeldib see pilt, et mõne põlvkonna pärast pole Eesti territooriumil praktiliselt ühtegi inimest ja järele jääb ainult üks fauna, sest see järgib traditsioonilist orientatsiooni (irooniline sarkasm)?
