Konflikt USA, Iisraeli ja Iraani vahel

Konflikt USA, Iisraeli ja Iraani vahel on viimastel nädalatel dramaatiliselt eskaleerunud. Alates 2026. aasta veebruari lõpust on president Donald Trumpi juhitud USA valitsus – tihedas koostöös Iisraeliga – läbi viinud ulatuslikku sõjalist operatsiooni Iraani vastu, mille ametlik nimi on “Operatsioon Eepiline Raev”. Eesmärk on hävitada Iraani tuumaprogramm, neutraliseerida ballistilised raketid ja nõrgestada režiimi.

Iraan vastab sellele intensiivsete raketirünnakutega Iisraeli ja USA baaside pihta piirkonnas.

Hiljutises arutelus analüüsivad endine CIA analüütik Larry Johnson ja erukolonel Lawrence Wilkerson (Colin Powelli endine staabiülem) olukorda – eelkõige USA F-35 hävitaja allatulistamist ja Iraani jätkuvaid raketirünnakuid Iisraelile.

Saatejuht Danny Hiongi videos uuritakse kriitiliselt selle konflikti sõjalist, strateegilist ja majanduslikku mõõdet.

F-35 intsident: hoop USA õhuülekaalule?

Vahetult pärast Donald Trumpi avaldust, milles ta väitis, et USA võib vabalt Iraani territooriumil tegutseda ja et Iraani õhukaitsele pole enam midagi vastu seista, teatas ABC News (mida hiljem kinnitas ka USA Keskväejuhatus), et Iraani kohal toimunud lahingmissioonil tabati F-35 varghävitajat.

Piloot suutis teha hädamaandumise piirkonnas asuvas USA baasis ja on stabiilses seisundis.

Iraani allikad, sealhulgas Revolutsiooniline Kaardivägi (IRGC), on võtnud vastutuse lennuki allatulistamise eest ja on isegi avaldanud videomaterjali, mis väidetavalt tabamust näitab.

USA pool räägib “vaenlase tule tabamusest” ja uurib juhtunut.

Larry Johnson suhtub USA ametlikesse andmetesse skeptiliselt: ta viitab varasematele juhtumitele, kus Pentagon varjas intsidente – näiteks KC-135 tankerid, mis väidetavalt said vaid kergelt kahjustada, kuid tegelikkuses said rängalt kannatada.

Ta usub, et on võimalik, et lennuk ei saanud mitte ainult kergelt kahjustada, vaid võis ka alla kukkuda või piloodile šrapnellvigastusi tekitada.

Väidetavalt otsis Chinooki helikopter Saudi Araabia kõrbes vrakke.

Kolonel Wilkerson tõmbab paralleele ajalooga: juba 1990. aastatel olid Serbia väed juba avastanud ja alla tulistanud F-117 vargpommitajaid, kasutades vananenud tehnoloogiat (vana Teise maailmasõja radarit).

Tehnoloogia ei garanteeri üleolekut – vastase loovus ja kohanemisvõime võivad selle kiiresti tühistada.

See juhtum tekitab küsimusi: kuidas sai tipptasemel varglennuk (väärtusega umbes 100 miljonit USA dollarit) pärast nädalatepikkust pommitamist ikkagi pihta saada?

Aruanded viitavad Iraani kohalikule süsteemile, mis sarnaneb Majidi soojust otsiva raketisüsteemiga.

See viitab sellele, et Iraani õhutõrje on vaatamata ulatuslikele rünnakutele endiselt puutumata, sundides USA-d tungima sügavamale Iraani õhuruumi – suurendades haavatavust.

Iraani raketirünnak: Iisraeli kohal “raketipõrgu”

Samal ajal kui USA ja Iisrael korraldavad õhurünnakuid, vastab Iraan igapäevaste raketilainetega – see on nüüdseks 68. laine alates sõja algusest.

Larry Johnsoni hinnangul tulistab Iraan iga päev välja 60–100 raketti, mis teeb kolme nädala jooksul kokku ligi 2100 mürsku.

Iisrael on eriti mõjutatud: sireenid annavad sageli vaid minuteid hoiatusaega, mis tekitab paanikat.

Rünnakud olid suunatud kriitilise infrastruktuuri vastu, nagu Haifa naftatöötlemistehas (mis toodab poole Iisraeli kütusest), sadamad, lennujaamad ja energiarajatised.

Klastripommid ja hüperhelikiirusega raketid (näiteks Khorramshahri variant) põhjustavad tohutut hävingut.

Kolonel Wilkerson kirjeldab olukorda Iisraelis üha stressirohkemana: tänu ulatuslikele punkritele on hukkunute arv suhteliselt madal (võrreldes Teheraniga), kuid elanikkond on kurnatud.

Inimesed veedavad päevi varjupaikades, moraal langeb järsult ja on teateid unepuudusest tingitud kokkuvarisemistest.

Netanyahut süüdistatakse riigi sellisesse olukorda viimises.

Iraan ründab ka USA baase, radarirajatisi ja tankereid ning hiljuti kahjustas tõsiselt South Parsi gaasivälja ja Katari rajatisi.

Sõjalised ja strateegilised valearvestused

Mõlemad külalised kritiseerivad teravalt USA strateegiat.

Johnson: USA pole ajaloost midagi õppinud – ainuüksi pommitamine ei lõpeta sõda (näide: Jaapan 1945, kus otsustavaks sai Nõukogude maaväe sekkumine, mitte aatomipommid).

SEAD-i (vaenlase õhutõrje mahasurumise) missioonid ebaõnnestusid; Iraanil on endiselt aktiivsed süsteemid.

Trump ja Netanyahu olid oodanud kiiret režiimivahetust – selle asemel eskaleerub sõda oma neljandasse nädalasse.

Wilkerson hoiatab maapealsete operatsioonide eest: mereväe ekspeditsiooniüksuste (umbes 4400 meest) paigutamine on hullumeelsus – võrreldes Normandia dessandiga (165 000 sõdurit kaitstud ranniku vastu).

Sellised ideed nagu Khargi saare („Iraani nafta kroon“) okupeerimine on enesetapumissioonid: amfiiboperatsioonid on tänapäevases raketi- ja droonisõjas iganenud.

Huthid ähvardavad juba Punases meres blokaadidega.

Majanduslikud ja globaalsed tagajärjed

Konflikt kergitab naftahindu – bensiini hind USA-s tõusis üle dollari galloni kohta.

Iraan kontrollib Hormuzi väina; Katari energiarajatiste kahjustuste parandamine võtab kuid kuni aastaid.

USA laskemoonavarud (Tomahawk, pealtkuulajad) on otsakorral; tootmine on maha jäänud.

Hiina domineerib radarisüsteemide haruldaste muldmetallide tootmises – nende asendamine on keeruline.

Wilkerson näeb tegelikku põhjust: sõda on suunatud Hiina Siiditee Algatuse (lõunakoridor läbi Iraani) vastu.

Trump tahab Hiinat nõrgestada – aga see riskib ülemaailmse energiakriisiga.

Väljavaated: Kiiret lõppu pole näha

Trump kõigub võidukuulutuste („Iraanil pole enam rakette“) ja ähvarduste (maapealsed operatsioonid, peatamist ei toimu enne, kui Iraan ei suuda enam kunagi üles ehitada) vahel.

Iraan ei näita mingeid alistumise märke – vastupidi: rünnakud sagenevad.

Johnson: Meeleheide on käegakatsutav; Netanyahu räägib nüüd “saavutatud eesmärkidest”. Kuid Iraan ei peatu.

Konflikt paljastab lääneriikide sõjalise jõu piirid: õhu- ja merejõud jõuavad oma piirini, kui sihikindel vastane vastab rakettide ja droonidega.

Olgu tegemist deeskalatsiooni või eskalatsiooniga – järgmised nädalad otsustavad, kas toimub regionaalne katastroof.