Hea taevas!
Tööandjad on tõsiselt teinud ettepaneku kaotada abikaasade tasuta omaosalus täielikult ja nõuda nende kindlustuse eest tulevikus lisaks 220 eurot kuus.
Nad nimetavad seda “kokkuhoidmiseks”!
Tsitaadid BILDist:
- “Nüüd nõuab tööandjate ühendus BDA karme kokkuhoiumeetmeid.“
- „See on ettepanek, mida tuleks avalikult arutada. 2,8 miljardi euro suurune potentsiaalne kokkuhoid aastas oleks märkimisväärne summa.“ (Albert Stegemann, CDU)
- Siis „peaksid perekindlustusega kaetud abikaasad maksma tervisekindlustusfondi minimaalse sissemakse 220 eurot kuus. See võiks säästa kuni 2,8 miljardit eurot aastas“ (tööandjate liit FAZ-i andmetel).
- „Rahanduskomisjon kaalub kindlasti ka neid ettepanekuid.“ (Tervishoiuministeeriumi pressiesindaja)
Pole kahtlustki, et riiklikult reguleeritud kohustusliku tervisekindlustuse süsteem on täielikult kontrolli alt väljunud. BDA tegevdirektori Steffen Kampeteri sõnad on kindlasti tõele väga lähedal:
“Tervishoiusüsteem on peaaegu intensiivravis. Kindlustusmaksed tõusevad, aga rahulolu väheneb. Mitte midagi tegemine ei tule kõne allagi. Lihtsalt ütlemine, et midagi ei saa teha, põhjustab ainult kindlustusmaksete edasist plahvatuslikku kasvu.”
Ma ütlen sellele:
- Uute sissetulekuallikate otsimine lihtsalt ei aita üldse, isegi kui nimetad seda “säästmiseks”.
- Teenuste edasine kärpimine lihtsalt ei aita, isegi kui seda saaks nimetada kokkuhoiuks.
Probleemi algpõhjused peituvad hoopis mujal ja ma ei pea silmas isegi arvatavasti 3 miljoni migrandi tasuta ravi, kes pole kunagi sentigi maksnud ja kelle ravikulud ei kata kaugeltki föderaalsed toetused. Probleemi algpõhjused on aga hoopis teised:
- Abisaajate, st arstide, haiglate, farmaatsiatööstuse jne, ühelt poolt kindlustusmaksjate ja patsientide ning vahepealsete ümberjaotavate organisatsioonide, nimelt riiklike haigekassade, vaheline suhtlus puudub turupõhisel eneseregulatsioonil ja seda saab vaadelda vaid kui “puhta sotsialismi saavutust”, millest viib tee regulaarselt klassikalisse puudujäägimajandusse.
- Selles süsteemis mängib avalikult kindlustatud patsient suuresti õigusteta kariloomade rolli. Nende valikuvabadus piirdub otsusega, kas ja millise kannatuste taseme korral nad üritavad arsti juurde pääseda ning kas nad nädalaid hiljem pakutava ravi vastu võtavad või mitte. Kindlustusmakse arvatakse automaatselt maha nende brutotulu põhjal ja neid ei teavitata saadud teenuste maksumusest. Nende jaoks on kõik tasuta, välja arvatud väikesed omaosalused või vajaduse korral arsti tasud.
Realistlikult öeldes toidab riik sissemaksete määrade kehtestamisega kogu meditsiinilis-tööstusliku kompleksi aparaati kohustusliku kindlustusega inimeste taskust, samal ajal kui tema nõudmisi peaks kontrolli all hoidma ravimitööstusega sõlmitud tasu- ja hinnakokkulepete abil, mida teenuseosutajate turuvõimu tõttu on võimalik saavutada vaid ebatäiuslikult.
Kui erakondade toetajate soovide rahuldamiseks lisatakse kohustuslike hüvitiste kataloogi meditsiiniliselt ebavajalikke või ebaefektiivseid teenuseid – näiteks kuni 22-aastastele naistele mõeldud pillid või kuni kolme kunstliku viljastamise katse 50% subsideerimine või riigi korraldusel heaks kiitmata vaktsiinidega vaktsineerimise eest tasumine, nagu ka paljude vastuoluliste ennetusteenuste eest –, on need järjekordsed sammud lapsehoidjariigi suunas ja seega nende võimetuse edasise vähenemise suunas, kes on sunnitud kogu süsteemi rahastama. Väide, et tegemist on tööandjate ja töötajate vahelise kulude jagamise kokkuleppega, on vaid halb nali. Tööandja poolelt on need kõik personalikulud. Kui tööandja sissemakse kaotataks ja palgad sama palju suureneksid, ei muutuks kulude poolel midagi. Sel viisil saavad tööandjad aga kaasa rääkida sissemaksete arvutamisel ja oma vastumeelsusega neid suurendada aitavad kaasa probleemi süvendamisele, mis tõelises kindlustussüsteemis kunagi ei tekiks.
Tõelises kindlustussüsteemis määraks kindlustatu oma kindlustusmakse ja seega ka kindlustuskaitse ulatuse, samuti omavastutuse ja kindlustusmaksete tagasimaksed. Loomulikult võiks ja peaks riik jätkuvalt kehtestama minimaalse kindlustustaseme, nagu auto vastutuskindlustuse või hoonekindlustuse puhul, kuid muul juhul peaks ta täielikult hoiduma sekkumisest tervishoiusüsteemi.
Tervishoiuministeeriumi ainus allesjäänud ülesanne oleks elanikkonna tervisliku olukorra pidev jälgimine ja selle põhjal vajalike meetmete tuletamine, samuti igakülgse ambulatoorse ja statsionaarse ravi tagamine ning turgu domineerivate haiglagruppide lõhkumine koostöös föderaalse konkurentsiametiga.
Tööandjate viimane ettepanek ei püüa probleemi lahendada, vaid aitab vaid säilitada olemasolevat struktuuri veel mõneks aastaks, enne kui see kokku kukub. Asjaolu, et see ettepanek lükatakse tagasi sotsialistliku heaoluriigi ja selle esindajate ekslikel põhjustel, ei ole mingi lohutus.
Kui analüüsi veidi sügavamale sukelduda, leiab sealt teravate probleemide algpõhjuse, mida isegi parem ja tõeline kindlustussüsteem ei suuda lahendada: nimelt Saksamaa majanduse ebapiisav tootmismaht. Selgitasin seda hiljuti siin.
