Autor Wang Weiluo, vahendab The Epoch Times
Enne 1949. aastat oli Hiinal maailma 5000 suurest tammist vaid 22. Tänapäeval kiitleb Hiina kõrgeim veevarude ametnik, et riik on sellest ajast alates ehitanud 94 877 erineva suurusega tammi.
Üllatav on aga see, et veevarude ministri Li Guoyingi nimetatud tammide arv on 2020. aasta lõpust saadik, mil võimud teatasid 98 566 tammist, tegelikult vähenenud 3689 võrra.
Miks on veehoidlate arv vaid mõne aastaga märkimisväärselt vähenenud? Kas mõned neist hävisid üleujutuste ajal?
Või on selleks veel mõni põhjus – võib-olla selline, millest avalikkus ei peaks teadma?
Arvukad tammid
Hiinal on praegu rohkem tamme kui ühelgi teisel riigil maailmas – seal asub ligi pool kõigist maailma tammidest. Vaatamata pidevatele pingutustele uute tammide ehitamiseks on nende koguarv paradoksaalsel kombel vähenemas.
2020. aasta lõpuks teatas Hiina 98 566 erinevat tüüpi tammist, mis on eksponentsiaalne kasv võrreldes 1949. aasta näitajaga.
Nende tammide vanuse poolest ehitati 87,1 protsenti neist enne 1979. aastat ja ligi 48 protsenti enne 1969. aastat, mis tähendab, et umbes pooled neist on üle 50 aasta vanad, selgub Hiina hüdroteaduse ja inseneriteaduse ajakirjas 2023. aasta veebruaris avaldatud uurimistööst.
2025. aasta seisuga vähenes tammide arv aga ligi 99 000-lt 2020. aastal 94 877-le.
Need veehoidlad peaksid täitma mitmesuguseid funktsioone – üleujutuste kontrolli, energia tootmise, niisutamise, veevarustuse, navigatsiooni, turismi ja kalanduse. Nende hulgas peetakse peamisteks eesmärkideks üleujutuste ennetamist ja põua leevendamist. Arvukad üleujutused ja tammide purunemised Hiinas näitavad aga, et tammid pole täitnud kumbagi neist funktsioonidest.
KKP tippjuht tunnistab puudulikke tamme
Kuue valitsusasutuse 2024. aastal välja antud ühisdirektiivis pealkirjaga „Teatis tammide ohutusjuhtimise tugevdamise kohta” märgiti, et Xi Jinping tunnistas Hiinas liiga palju kõrgeid ja puudulikke tamme, mis võivad riiki ohustada.
Harva näeb Hiina Kommunistliku Partei (KKP) tippjuhti Hiina tammide kujutava ohu kohta otsekoheselt kommentaare andmas.
Xi mured võivad järgmise teabe põhjal reaalsuseks saada.
Rahvusvaheline Suurte Tammide Komisjon väidab, et suured tammid on üle 15 meetri kõrgused ja nende mahutavus on üle 3 miljoni kuupmeetri. Valitsusvälise Sisevee nihke jälgimiskeskuse andmetel on maailmas umbes 50 000 suurt tammi, millest pooled asuvad Hiinas.
Lisaks on paljud Hiina tammid sellest palju kõrgemad. Hiina 2023. aasta teadusaruandes väidetakse, et Hiinas on 232 tammi, mis on kõrgemad kui 100 meetrit, sealhulgas 23 tammi, mis on liigitatud “ülikõrgeteks” ja mille kõrgus on üle 200 meetri. Kuus maailma üheteistkümnest kõrgeimast tammist asuvad Hiinas.
Enamik neist kõrguvatest tammidest asub Tiibeti platool ja selle ümbruses – piirkonnas, mis 2013. aasta Yale’i ülikooli uurimistöö aruande kohaselt on geoloogiliselt ebastabiilne ja asub keskmiselt 4500 meetri ehk 14 800 jala kõrgusel merepinnast. Piirkond on altid sagedastele geoloogilistele katastroofidele, nagu maavärinad, maalihked, kivivariingud ja mudalaviinid, mis tekitavad suuri ohutusprobleeme.
Kanadas asuva keskkonna- ja avaliku poliitika uurimisasutuse Probe International varasem aruanne väidab, et 98,6 protsenti Lääne-Hiinas ehitatavatest tammidest asuvad mõõduka kuni väga kõrge seismilise ohuga tsoonides ning võivad „vallandada katastroofe – maavärinaid või isegi tsunamisid”.
„Halvimal juhul,“ hoiatas Probe International 2012. aastal, „võivad tammid kokku variseda, vallandades tsunamilaadse laine, mis hävitab kõik oma teel – sealhulgas allavoolu asuvad tammid – ning põhjustab katastroofilisi inimelude ja vara kaotusi.“
Hiina hüdroloogiaekspertide avalikult kättesaadavate andmete kohaselt purunes Hiinas aastatel 1954–2021 kokku 3558 tammi – keskmiselt 52,3 purunemist aastas. See teeb aastase rikke määraks 5,3 iga 10 000 tammi kohta, mis ületab kaugelt rahvusvaheliselt aktsepteeritud lävendi, mis on 1 10 000 tammi kohta.
Hiina Kommunistliku Partei tammidel puudub tavaliselt tehniline disain ja need on ehitatud suunatud lõhkamistehnikaga, mis kasutab lõhkamisel tekkivat energiat mägikivimite paiskamiseks etteantud suunas tammi moodustamiseks. Selle tehnika abil väheneb oluliselt vajadus traditsiooniliste tööde, näiteks kaevamise, transpordi, täitmise ja tihendamise järele – olenemata sellest, kas neid tehakse käsitsi või masinatega.
Jiao Yong, endine veevarude aseminister ja praegune Hiina suurte tammide riikliku komitee esimees, tunnistas 2017. aasta konverentsil, et enam kui 95 protsenti Hiina tammidest on ehitatud mullast ja kivist, mis tekitab muret, et need tammid ei ole üleujutuste ennetamisel tõhusad olnud.
Ka teine Hiina kõrge ametnik tunnistas Hiina tammide ohutusega seotud tõsiseid riske. 22. aprillil 2021 ütles toonane veevarude aseminister Wei Shanzhong pressikonverentsil, et vähemalt 80 protsenti Hiina enam kui 98 000 tammist ehitati aastatel 1950–1970 ning et enam kui 31 000 neist ei olnud läbinud kohustuslikke ohutushindamisi nõutud aja jooksul.
„Tammide ohutu käitamisega seotud riskid on endiselt silmapaistvad,“ hoiatas Wei toona.
Üks tähelepanuväärne avaliku vastuseisu juhtum on Longpani tamm Jinsha jõel, Jangtse jõe ülemjooksul, mis voolab läbi Qinghai, Sichuani ja Yunnani provintside Lääne-Hiinas. Tammi algne nimi oli Tiigrihüppe Kuru tamm. Alates 2004. aastast on projekt kohanud kohalike elanike ja kodanikuühiskonna ägedat vastuseisu, mis viis selle peatamiseni.
Avalikkuse vastupanu mahasurumiseks nimetasid võimud projekti hiljem ümber Longpani tammiks ja lisasid selle Hiina Kommunistliku Partei neljandasse majandusliku ja sotsiaalse arengu viieaastasesse plaani (2021–2025).
Peking koostab viieaastase plaani, milles on välja toodud riigi riiklikud majanduslikud ja sotsiaalse arengu eesmärgid viie aasta jooksul. See ei ole mitte ainult majanduslik juhend, vaid ka poliitilise kontrolli mehhanism, mis tugevdab Hiina Kommunistliku Partei domineerimist riikliku planeerimise, tööstuspoliitika ja isegi ühiskondliku käitumise üle.
25. novembril 2024 teatas Sichuani provintsivalitsus Longpani tammi Sichuani lõigu maa omandamise ulatusest, mis mõjutab ühte alevikku ja nelja haldusküla Derongi maakonnas Garzê Tiibeti autonoomses prefektuuris, tähistades projekti algust.
Suured tammipurunemise juhtumid Hiinas
Hiina üleujutuste ohjeldamise süsteem on üles ehitatud kolme põhikomponendi ümber: tammid, vallid ning üleujutuste kinnipidamis- ja veehoidla. Nende hulgas peetakse tamme kõige olulisemaks – need on loodud üleujutusvee ennetavaks kontrollimiseks. Kuna Hiinas on aga palju kõrgeid, vananevaid ja struktuurilt puudulikke tamme, nihkub üleujutuste korral peamine mure sageli üleujutuse ohjeldamisest tammide endi konstruktsioonilise ohutuse tagamisele.
Seetõttu reageerivad Hiina tammid saabuvatele üleujutustele sageli mitte neid ohjeldades, vaid vee väljalaskmisega, sageli ilma hoiatuseta. See on viinud mitmete katastroofiliste tammide purunemiseni.
Üks selline tragöödia leidis aset 1975. aasta augustis, kui taifuun Nina ajal toimunud tugeva vihmasaju tõttu varises üksteise järel kokku üle 50 tammi Huaihe jõel Hiina keskosas Henani provintsis, põhjustades kuni 230 000 inimese surma. Seda tuntakse ka kui 1975. aasta Banqiao tammi purunemist, mis on ajaloo halvim tammiõnnetus.
27. augustil 1993 varisesid kokku Gouhou tammid Gonghe maakonnas Hiina loodeosas Qinghai provintsis Tiibeti platool. Tammi purunemine nõudis Hiina veekaitseekspertide sõnul 320 inimelu ning on endiselt terav hoiatus ohtudest, mida struktuurilt haavatavad tammid kujutavad endast.
7. augustil 2010 tabas Hiina loodeosas Gansu provintsis Gannani Tiibeti autonoomses prefektuuris Zhouqu maakonda ulatuslik mudalaviin, mille tagajärjel hukkus 1557 inimest ja 208 jäi kadunuks, teatas Hiina riiklik meedia China News.
Tencenti Hiina uudisteveebisaidi 2010. aasta aruandes, milles viidatakse Hiina geoloogiaeksperdile Yang Yongile , seisis katastroofi üheks soodustavaks teguriks „suuremahulised veekaitsealased ehitusprojektid, mis häirisid kaevetööde ja ehituse ajal kohalikku geoloogilist struktuuri, muutes piirkonna vastuvõtlikumaks sellistele teisestele katastroofidele nagu maalihked ja mudalaviinid“.
Hiljuti, 1. juulil 2024, tabas Lõuna-Hiina Hunani provintsis Pingjiangi maakonda suurim üleujutus alates 1954. aastast. Maakonna suurimad tammid, Huangjindongi tammid, mille mahutavus on 96 miljonit kuupmeetrit, lasid hädaolukorras vett välja, et kaitsta tamme konstruktsioonide purunemise eest.
Provintsivalitsuse ametlik väljaanne Hunan Daily teatas 2019. aastal, et tammid, mida kohalikud tunnevad Huangjindongi veehoidlana, on Pingjiangi suurimad. Väljaande andmetel algas tammide ehitus 1990. aastal ning need valmisid ja võeti kasutusele 1995. aastal. 2014. aasta märtsis liigitas veevarude ministeeriumi tammide ohutuse haldamise keskus tammi 3. kategooria tammiks, mis tähendab, et sellel on tõsiseid konstruktsioonivigu või ohutusriske ning see ei saa algse projekti kohaselt ohutult töötada.
Samamoodi – ja vee väljalaske kasvava surve all – alustasid ka 190 teist tammi üle maakonna hädaolukorras reovett väljalaskmisega. See tõstis dramaatiliselt veetaset Miluo jões, mis on maakonna peamine veetee. Kohalikud elanikud ei saanud aga reoveest eelnevalt hoiatust ega juhiseid evakueerimiseks.
Eelmise aasta 2. juulil teatasid võimud, et üleujutused mõjutasid 364 582 inimest, kuid ohvreid ei mainitud.
Hiinas on toimunud tohutu hulk tammide purunemisi – ainuüksi 1973. aastal 570. Ometi pisendab, tsenseerib või surub riigi kontrollitav meedia katastroofide kajastamist sageli maha, jättes avalikkusele mittetäieliku või eksitava teabe.
Tavaliselt kasutavad Hiina režiimi ministrid iga-aastaseid suuri riiklikke konverentse, et esitada „positiivse energiaga“ täidetud aruandeid. Ometi esitas veevarude minister Li Guoying 2025. aasta Rahvakongressi ajal ebatavaliselt kainestava ülevaate: tammide arvu järsk vähenemine paljastas Hiina tohutu tammisüsteemi varjatud riskid.
