Elame aineliselt enneolematult rikkas, kuid väärtuseliselt enneolematult mürgises kliimas. Liigi loomulik reaktsioon sellisele mürgisele kliimale on kas välja surra või põgeneda, kui iseennast ja seda kliimat, mille ollakse endale tekitanud, ei taibata ega ei osata muuta.
Meil panustatakse üha suuremale tarkusele ja oskusele, aga omaenese elu alus – väärtuseline vundament – on kadumas ega kanna seda hoonet enam välja. Kui Euroopa kultuur kaob maailmast, siis mitte Õhtumaade tsivilisatsiooni rikkuse ja tarkuse pärast – nende poolest võiksime kesta ja areneda. Kadumise põhjus on oma elu väärtuselise aluse kaotamine.
See on sama nagu tavalises perekonnas – ei loe, kui suures rikkuses ja luksuses elatakse. Loeb, kas perekonnas armastatakse, kas seal lähtutakse reaalsetest väärtustest… või ollakse need aluste alused unustanud ja minetanud.
Kui perekonnas kaob armastus ja seda asendab arvestus, raha, võim, egoism mistahes vormis – see pere laguneb, need elud varisevad. Süüdi pole pere aineline rikkus, teadmised ja oskused. Need ei päästa midagi, kui pole armastust. Süüdi on pere alusväärtuste unustamine ja ärapõlgamine, millel pere püsiks ja kestaks.
Oma elamise, olemise ja kestmise vundamendi kaotamine muudab tühiseks kõik meie targad teadmised ja materiaalsed rikkused. Maja variseb, kui see on rajatud liivale. Variseb meie pisike Eesti majake, variseb terve Euroopa hiigelhoone. Sest sel kõigel pole vundamenti ja meie endi loodud mürgine, egoismil ja ainelisel rikkuse püüdlemisel rajanev mentaalne kliima, milles me rabeleme ja püüame üha luksuslikumalt elada, tapab meid lihtsalt ära.
Ei midagi uut päikese all – see kõik on lihtsalt tavaline koolis õpitud darvinism ja loodusseadused oma julmas reaalsuses. Liik sureb välja, sest liik oli liiga ebaintelligentne, et ennast muuta, seeläbi muuta oma keskkonda ja edasi kesta. Õhtumaise tsivilisatsiooni allakäigu – ja halvimal juhul kadumise – reaalne põhjus on meie väärtuste kollaps.
