Kõik minu eelnevad põlvkonnad on elanud ikka ja uuesti, põlvkond põlvkonna järel, oma tulevaste põlvkondade õnne nimel. Ja teinud suuri ohverdusi, et minul siin ja täna oleks hea, oleks kohe päris ja väga hea.
Eks see elamine tulevaste põlvede heaks on olnud omane meie eelkäijatele nende elus. On aga see meie eelkäijate vaev, loobumised ja eneseohverdamised meie õnne nimel end ära tasunud? Oleme me kõik siin, oma olevikus, nüüd õnnelikud? Oli see neist arukas mõtlemine ja oma elu elamine? Ehk isegi arukas nende elu siht ja mõte?
Ma arvan, et mitte. Meie maailm on sootuks teine, kui meie esivanemad seal minevikus oskasid seda ette näha ja see, mis nende meelest pidi meile õnne tagama, see on meile siin ja täna täiesti väärtusetu.
Ärgem unustagem – täpselt sama juhtub meie eneseohverdamistega oma tulevaste põlvede õnne nimel. Sama vähe kui meie esisad ja esiemad oskasid kauges minevikus meie elu ja unistusi ette näha, oskame meie oma tulevaste põlvede elu ja unistusi ette näha.
Lisaks – meil pole ka vähimatki moraalset õigust neile seal tulevikus siin ja täna ette kirjutada, milles nende õnn üldse peaks seisnema, mida nad peavad tahtma, mille poole oma elus pürgima jne. See on meie suur enesepettus, kui arvame, et me saame seda teha ja et me oleme õigustatud seda tegema.
Andkem nad seal tulevikus vabaks kohustusest olla seal tulevikus õnnelikud just meie fantaasiate moodi. Ja andkem endid vabaks kohustusest nad meie endi fantaasiate moodi õnnelikuks teha. Laskem neil seal tulevikus oma õnne üle ise otsustada. Ärgem toppigem oma nina nende ellu, ärgem tehkem neile ja iseendile mingeid täiesti mõttetuid ettekirjutusi nende õnne kohta. Nagu meie esiisad ja -emad olid meie õnne suhtes absoluutselt pimedad, nii oleme meie ise siin ja täna oma tulevaste põlvkondade õnne suhtes absoluutselt pimedad. Tunnistagem seda, olgem ausad.
Mida siis teha?
Midagi pole vaja teha. Lihtsalt püüdkem olla õnnelikud ise. Siin ja täna. Omas elus. Sest vaid õnnelike vanemate lapsed oskavad kunagi oma elus olla samuti õnnelikud ja nad pärandavad selle oskuse edasi veel oma lastele ka kaugemale tulevikku.
Meie ainus kohustus tuleviku ja oma meile tundmatute järeltulijate ees on lihtne – olla õnnelikud! Õnnelikud isegi vaatamata meie kohatistele eluraskustele. See oskus – elada ennast õnnelikuks – see ongi see pärandus, mille me oma kaugetele tulevastele põlvedele saame jätta.
Sellel tirtsul sel pildil on lootust saada oma elus õnnelikuks, sest näib, tema vanemad on õnnelikud.