Ka mina nutaksin koos kogu meie ajakirjandusega selle üle, et valitsus tõstab nendele käibemaksu 5%-lt 9%-le. Nutaksin, kui ma oleksin ajakirjanduse lugejana oma elus kaotanud midagi, mida ma väärtuseks pean, mis on mulle oluline.
Aga ma ei ole midagi väärtuslikku kaotanud. Meie ajakirjandus – just see liberaalide võimule üdini truu kartellimeedia – pole tõesti see, kelle pärast ma pisara poetaks. Tegemist pole ju ajakirjandusega, vaid ideoloogiatööga – ideoloogiliste väljaannetega. Enne läheks Jumala päike looja, kui et ma suudaklsin siia kirja panna kõike seda soppa, mida seesama pragu halisev ja võimule läbinisti truu olnud meedia on esmaselt EKRE, aga ka teiste oma konkurentide kohta kokku kirjutanud.
Minu mõte nendele ideoloogilistele väljaannetele on lihtne: meil on turumajandus ja see tähendab, et te peate ajakirjandusturule tooma sellise kvaliteediga kauba, mida rahvas peab väärtuseks ja mida ta osta tahab. Siis teie äri õitseb.
Kui te pole aga võimelised sellist ajakirjandust tegema, noh, turg on siis teie vastu julm tõesti. Aga samas õiglane. Te peate oma poe kinni panema ja leidma endale teise, teile jõukohase töö.
