Ka mina ei poolda mingit riiklikku kontrolli tõe üle. Meil juba on olemas nn. Delfi faktikontroll ja meil ei tohiks olemas olla midagi samasugust, aga märksa suuremas – otse riikliks mastaabis. Ma kardan, tõest ei jää siis enam midagi järele.
Pealegi on faktitõde nimetatud ka sõnadega “banaalne tõde.” Mida uudset on teadaandes, et päeval on valge, öösel aga pime? Või et vesi on märg? Või et A andis B-le altkäemaksu? Fakt on lihtsalt fakt. Faktist pole mõtet tõde otsida – fakt või fakti puudumine on vaja lihsalt kindlaks teha.
Kuid peale fakti on ka olemas fakti tähenduse tasand – seostatus teiste faktide ja üldpildiga, ning fakti väärtuse tasand, selle hindamine kõlbelisel skaalal.
Kui faktidele hakkavad tähendusi andma ja nede väärtuselist sisu määrama miskid noored ja “progressiivsed” kontrollijad kusagil kontoris, siis elame me sealt alates mentaalses diktatuuris. Faktidele suvaliste tähenduste andmine ning nende kohati vägagi subjektiivne väärtustamine on kahjuks meie mitteametliku tsensuuri – Delfi faktikontrollijate igapäevane tegevus.
Teisalt suhtun ma aga sügava umbusuga sellesse ajakirjanduse eneseregulatsiooni, millele ajakirjandus ise panustab. Kui see eneseregulatsioon tõesti oleks meie ajakirjandusel olemas, siis me ei saaks rääkida võimutruust kartellimeediast, ajakirjandusest kui võimu propagandamasinast, ajakirjanduse läbi tehtavast ideoloogiast ja selle survest – ajupesust jms. Keegi ei saaks öelda, et ajakirjandus valetab. Paraku, viimase küsitluse kohaselt usaldab meie ajakirjandust ja arvab, et seal ilmub vaid tõde, ainult iga viies meie inimene. See on väga madal hinnang meie ajakirjanduse usaldusväärsusele.
Ma kahtlen, kas mingi unistuste objektiivne ajakirjandus on üldse võimalik. Ajakirjanduses ju tegutsevad inimesed, subjektid (mitte objektid), kes on vägagi subjektiivsed ja kauged objektiivsusest. Neil inimestelel on omad arusaamad, eelistused, ideed, visioonid, meelestatus, sümpaatiad ja antipaatiad, pürgimused jne jms. Ja 99% neist ajakirjanduses tegevatest isikutest allub mingile oma ülemusele või otse omanikule endale ning tema tahtele, millega vastuollu minek võib tähendada töökoha kaotamist. Ja palga kaotamist.
Üldistades on pilt selge ja lihtne: erameedia peamine tegevuse mõte on kasum. Kui kasumit toob tõde, avaldatakse tõtt. Kui vale, avaldatakse valet. Kui miski kollane saast, avaldatakse kollast saasta. Määrab raha, sissetulek.
Avalik-õigusliku meedia olemuslik mõte peaks olema täiesti teine – see peakski olema see tõde, mida me otsime ja taga igatseme. Paraku määrab avalik-õigusliku meedia sisu poliitikute poliitiline tahe. Ja need on poliitikud, kes meie a/õ meedia juhid nende kohtadele panevad. Just a/õ meedia juhtidest aga algabki a/õ meedia kallutatus, kui mitte väärastumus.
Ega ma ei näegi mingit selget ja ühest lahendust meie ajakirjanduse – õigemini meie endi jaoks. Võib ju joonistada ideaalskeeme ja unistada, aga reaalelu tühistab need skeemid ja unistused väga kiiresti. Kogu meie kahese ajakirjanduse süsteem (rahast juhinduv erameedia ja poliitikast juhinduv a/õ meedia) välistab ise võimaluse elada tões. Me elame edasi raha ja poliitika määratud mentaalses saastakeskkonnas.
Kuivõrd lugeja sellest keskkonnast sõltub ja sellele allub, see oleneb juba igast lugejast endast – tema tervest mõistusest, aususest, tema kõlbelisest tasemest.
