Uue koalitsiooni juhtimisel oleme me teel liberaalsusesse. Ja on päris kindel, et me jõuame ühel päeval ka sooliste kvootideni. Et kui palju ja mis soost isikuid peab võimu juures olema. Ju meid on ees ootamas triibulised nimekirjad. Mõni seda jama ehk ennetav mõte sellest.
Kõik see võrdõiguslikkus võimu ja korraldamise juures ja tasandil on kena unistustes, reaalelus tahaksin, et olenemata kellegi soost oleks juhtideks ja rahva elu korraldajateks siiski just pädevad inimesed.
Kui me hakkame juhte valima selle alusel, mis sugu keegi on, mis värvi on tema silmad, juuksed, kui suur on tema kehakaal ja kinganumber, milline on tema rass, rahvus või seksuaalne eelistus ja taotleme, et saaksime võimalikult poliitkorrektse keskmise… siis võime selliselt ideaalnumbreid otsides saadagi lõpuks mingi oma parameetritele vastava ideaalvariandi, ainult et selline inimkooslus osutub reaalses elus – otsustuste ja elu korraldamise tasandil – tõenäoliselt üldse võimatuks midagi arukalt tegema. Igasuguste sooliste kvootide kehtestamine on otseseks kahjuks just rahvale, sest nii satuvad läbi kvootide rahvast juhtima ebapädevad isikud.
Teiseks on soolised kvoodid lausa riiklik tõdemus, et naised pole võrdsed meestega – saamaks juhtivatele kohtadele vajavad nad otseselt seaduste tuge, toetust ja eeliseid.
Lisaks on selline kvootide alusel endale võimu määramine äärmine ebaõiglus ja ebaeetilisus – see võib rahuldada kellegi ühe isiku isiklikke ambitsiooni olla võimu tasandil kaastegev, kuid sellise ühe inimese unistamise ja ambitsiooni kvootide läbi täitumise hinnaks on paratamatult, et väga paljude elujärg otseselt halveneb, sest võimu kvaliteet langeb.
See nn. “õiglus” ühe suhtes on reaalne ebaõiglus paljude suhtes, sest ebapädevus võimu tasandil maksab valusalt kätte tervele ühiskonnale ja nii on õiglusest asi väga kaugel. Õiglus ühe suhtes, samas ebaõiglus paljude suhtes on paraku ebaõigluse kasvamine ühiskonnas. Ja mitte vastupidi. Kui mingid progressiivsed inimesed hakkavad siin rääkima õiglusest, siis ma kardan, nad ei saa ise aru, millest nad räägivad. Ainus õigluse alus – ja seda kogu ühiskonna jaoks – on pädevus. On õiglane kõigi jaoks, kui meid juhivad pädevad. Kellegi sugu ei oma üldse mingit tähtsust.
Naised, kui nad seda soovivad, peavad võimu juurde saamisel võistlema meestega võrdsetel alustel. See on kasuks ühiskonnale tervikuna ja on ühiskonna suhtes õiglane lahendus. Mingite kvootide ja kellegi isikliku ambitsiooni täitumise nimel on lausa kuritegelik lasta kvootide abil võimu teostama isikuid, kes selleks pädevad ei ole ja kelle ainus õigustus olla võimul on mingi seaduse ja kvoodiga kehtestatud poliitkorrektne norm.
Kui hakkame riigi seadusandluse tasandil ellu viima oma masendavat poliitkorrektset kvoodipoliitikat, siis ühiskonna jaoks pole selline poliitkorrektsus tervemõistuslik. Täita Riigikogu tühi saal kvootide, näiteks triibuliste nimekirjade alusel oleks pikk samm tagasi meie heaolus ja arengus.
