Mulle meenub Ulfsaki ettaste, kus ta rääkis seakisast. Ja võttis oma etteaste lõpuks sama poosi, mille võttis mingi mustanahaline olümiavõitja märgiks, et tuleb võidelda rassismiga. Mustade ahistamisega. Eks Ulfsak tundis ennast ilmselt mingit sorti terrori ohvrina. Ja rahva vabastajana.
Kui filmides öeldakse näitlejale ette, kuidas olla ja mida öelda, siis ilmselt see etteaste oli Ulfsaki enda looming. See jäi mällu. Siin sobiks meenutada üht mu varasemat mõtet kunstist, kunstnikust ja poliitikast.
Kunst on inimese tegevusvaldkond, mis on määratud juhatama inimest materiaalsest maailmast intellektuaalsesse maailma ja sealt edasi vaimse reaalsuse ja tõeluse tunnustamise ning omaksvõtuni. See on kunstniku – looja tee ja missioon. See on tee ainelisest läbi intellektuaalse vaimsesse.
Inimese materiaalne ja intellektuaalne olemistasand ongi siin vaid tee ja vahendid, mis võimaldavad tal jõuda vaimsesse. Nagu meie keha ja meie meel on vahendid vaimse tõe ja vaimse reaalsuse – tõeluse omaksvõtmiseks.
Poliitika seevastu on tegutsemine vaid materiaalse maailma tasandil – poliitika tegeleb meie ainelise ja olmelise elu korraldamisega. Poliitika ei määra meie teadvuse sisu ega ammugi ei juhata meid vaimsesse.
Kui üks kunstnik läheb poliitikasse ja hakkab tegelema olmeprobleemide ja neid lahendada üritava poliitikaga, siis minetab ta oma kõrge vaimse missiooni – minna ise ja juhatada inimest vaimsesse maailma. Ta madaldab nii ennast kui ta madaldab tema tegevusest osa saajat, sest ta on hüljanud vaimse otsingud ja on laskunud ning aheldanud end ainelisse.
Mõtlen nende kunstnike peale, kes on siirdunud poliitikasse või kes üritavad poliitikas kaasa rääkida ja poliitikat teha. Ja kes arvavad, et just poliitika on nendele uus ja avaram tegutsemistasand. Neid on meie kunstnike seas. Te kõik teate neid.
Minu silma järgi on need kunstnikud oma kõrge missiooni hüljanud ja oma vaimse tee kaotanud inimesed. Nad on loobunud olemast teejuhid ja vaimse valguse kandjad, kelle missioon on näidata teed üha vaimsema elu poole. Nad on ennast uputanud materiaalsusesse, olmelisse, ainelisse sfääri. Nad on nagu need, kes surevad enne oma aega, suutmata täita oma elu ülesannet.
Palju õnne Juhanile sellise olulise verstapostini jõudmisel. Mõte talle seal poole sajandi piiril – olgu see mõte talle mu kingitus: Juhan, ära enam nii tee. Sa ei tõuse nii kõrgemale. Sa kukud nii vaid allapoole.
