Kuna homoseksuaalsed inimesed on saavutanud oma pikkade võitlemiste eesmärgi ja ideaali – nad saavad ametlikult abielluda – siis pole neil, mille eest või mille vastu enam võidelda. Nad on võrdsed võrdsete seas ja keegi neid enam ei diskrimineeri. Nende kõik õigused on tagatud ja kaitstud. Neil pole enam põhjust halaks ja pisarateks. Pole enam põhjust paraadideks, loosungiteks, lippudeks, pikettideks, koosolekuteks, protestideks jms.
Kuid asjad on ka teistpidi. Nimelt, riik peaks päevapealt, homoabielu lubava seaduse kehtima hakkamise päevast, lõpetama igasuguste LGBT+ ühingte, koosluste ja mistahes formatsioonide toetamise. Lõpetama neile mistahes rahade eraldamise. Nagu riik ei toeta kedagi selle eest, et ta on hetero, nii pole riigil enam vähimatki põhjust toetada kedagi selle eest, et ta on homoseksuaal.
Kui riik LGBT+ seltskonda rahaga edasi toetab, siis on see otsene heterote diskrimineerimine, vaieldamatu riigi poolt ebavõrsduse loomine homoseksuaalide kasuks. Midagi sellist aga ei tohi meie riigis enam olla. See peaks olema absoluutselt välistatud.
Homode kõikvõimalikud ühendused – te saite riigilt raha? Saite. Riik toetas teid? Toetas. Te saavutasite oma eesmärgi? Saavutasite.
Aeg on teie rahakraanid kinni keerata. Te pole enam ei hädalised, erilised ega diskrimineeritud. Seda te ju ise tahtsite, et te pole? Tahtsite. Te polegi enam.
Niisiis, kellelgi, kõige vähem riigil, pole ka enam ühtegi põhjust teile eimillegi eest peale maksta. Miks peaks!?
