Kristlus on oma arhailise arusaama aluseks võttes sünnitanud kaasaja humanismi, mis kristluse eeskujul peab inimest valmis ja lõplikuks, suutmata näha ja mõista inimest läbi arengu dünaamika. Meie tavaline käibiv arusaam inimesest ütleb, et inimene on midagi iseseisvat – ei loomalik, ei jumalik, vaid midagi kolmandat, iseolevat nende kahe kõrval. Sellist inimkeskset vaadet tunneme humanismina.
Paraku, see on iseendaga vastuolus arusaam. Ühest küljest on selline humanism küll suunatud loomalikkuse vastu inimeses, püüdleb selle loomalikkuse ületamisele. Teisalt aga eitab selline humanistlik arusaam inimesest inimese jumalikkust – inimkeskse maailmavaate kohaselt pole mingit jumalikkust lihtsalt olemas.
Püüdlemine ära ja eemale loomalikkusest selle nn. “puhta inimlikkuse” poole ei vii aga inimest kuhugi, sest inimeseks olemise ületamist humanism võimalikuks ei pea. Humanism jätab inimese selleks, kes ta on – inimeseks, keda saab ehk täiustada, kuid kes põhimõtteliselt on igaveseks vangistatud oma inimlikkusesse.
Niisiis, kaasaja humanismil on kaugele aegade hämarusse ulatuv mütoloogiline, vanadelt heebrealastelt läbi kristluse meieni jõudnud ajalooline alus. Humanism küll vabastas inimese loomalikkusest… kuid ava inimeses ka tema jumalikust.
Humanism küll tunnistab inimese loomalikku algust, kuid pole võimeline nägema ega mõistma inimese arengulist lõppeesmärki – inimest kui loomalikust oma alguse saanud, kuid jumalikku alget endas kandvat ja jumalikkkuse suunas arenevat olendit.
Humanistlik iseoleva inimese arusaam tuleneb vanadest heebrealaste arusaamadest ja ka need arusaamad omaks võtnud ja meieni toonud kristlusest, mille lätteks on arhailine, mütoloogiline arusaam inimesest kui kellestki kolmandast taevaliku ja maise – jumaliku ja saatanliku vahel.
Humanism on laenanud oma inimeseks olemise aluskontseptsiooni kristluselt, kes selle omakorda päris arhailise inimese heebrealaste mütoloogilisest maailmapildist. Kuid on ja inimese jumalikkusest ära lõiganud.
—
Humanistlikus pildis: nad ei kohtu kunagi.
