Ma ei tea, on see kaastunne või mis, aga ma mõtlen vahel nende ausate ja siirate inimeste peale, kes läksid ja täis lootusi paremale elule valisid Reformierakonna. Ma usun, et šokk, mis saabus järgmisel päeval, kui meeletud maksutõusud ja kokkuhoidmised inimeste arvelt välja kuulutati ja igasugused unistused ilusast elust tuli prügikasti visata, võis neile inimestele olla päris raske läbielamine.
Veel raskem võis olla aru saamine, et Reformierakond ja Kaja Kallas, keda siiralt usaldati, on valetanud, maalides inimestele oma reklaamides ette kauni, rikka ja kindlustatud tuleviku, varjates samas reaalsust ja tõde. Reaalsus osutus täiesti teiseks.
Teadmist, et oma hääle andmisega reffidele on meid kõiki lükatud majandusliku kuristiku servale ja paljusid ootavad seeläbi ees rasked ajad, pole ilmselt kerge omaks võtta. See on teadmine, et selles ollakse ise kaasosaline. Vähemasti minul oleks praegu moraalselt raske, kui ma oleksin hääletanud reffide poolt.
On aeg mõelda meie kõigi, aga samavõrd ka oma elu peale, et mis on milleks. Jah, meie aru leiab alati elus tehtud valikutele ja otsustele tarku põhjendusi ja loogilisi õigustusi, aga seekord tuleb mõelda sügavamalt. Tuleb kuulata oma südametunnistuse häält, et mida tema ütleb.
