Rail Baltic ei ole raudtee. Raudtee, mis viib rongid Euroopasse. See on joon. Sirgjoon. See joon lõikab Eestimaa pooleks – ei küsi küladest, ei loodusest, ei pärandist, ei inimesest. See joon ei lähe mitte sihtpunkti suunas, vaid otse. Otse läbi kõige. Nagu joonlauaga tõmmatud taganemistee.
Sest just seda see on – taganemistee.
Rail Baltic on mõtteline piir, mille taha jääb see, mis veel väärib kaitsmist.
Mis asub lääne pool – sinna evakueeritakse eliit, valitsejad, kapital ja ka nende “moraal”.
See pool, mis jääb ida poole, on loovutamiseks. Kaitseväe keeles: ajutiselt kaotatud positsioon. Rahvakeeli: reetmine.
Eesti ei ole Rail Balticu puhul otsustanud ehitada ühendust. Ta on otsustanud rajada valli. Kõrge muldvall, kuhu peale ehitatakse rööpad, ja nende alla jääb maa – must maa. Mets, talu, liikumine, loomad, linnud, mütoloogia, mälestused.
See ei ole areng. See on eemale triivimine. Mitte Eesti Euroopasse, vaid eliidi põgenemine Eestist. Rong, mis viib neid, kellel on pilet – meie kulul. Ja kes maha jääb? Need, kelle kodu läks maa-aluse müra alla. Need, kelle hääl jäi kuulmata. Need, kes ei mahu rongi peale, sest rong polegi neile.
Sest see polegi rong. See on kuldne päästelaev. Evakuatsiooniplatvorm. Kaasaegne arka. Need, kes ei jõua peale, ei kuulu plaani. Ja plaan on julm.
Ei maksa naerda selle peale – see ei ole absurd. Just nii käitubki süsteem, millel on hirm. Süsteem, mis teab, et ta pole armastatud, vaid talutud. Ja sellepärast peab ta ennast kaitsma. Mitte rahva eest, vaid rahva eest põgenedes.
„Raha meil on!“ – kostab lohutavalt läbi betooni. Jah, on küll. Aga kelle jaoks?
-Hannes Võrno, Facebook
