EL-i uus „demokraatia kilp” toimib sõnavabaduse suukorvina
Kaitsemeetmena esitletav osutub tsensuurikatseks: uus ELi seadus teeb ELi rahastatud „faktikontrollijatest” vahekohtunikud selle üle, millist arvamust peetakse vastuvõetavaks.
Euroopa Parlamendi erikomisjon on esitanud töödokumendi pealkirjaga „Euroopa demokraatia ja meie väärtuste kaitsmine“ – see on osa tsensuurialgatusest nimega „Euroopa demokraatia kilp“.
Ametlik ettekääne: EL ja selle liikmesriigid on avatud „eskaleeruvatele ohtudele“, mis tulenevad desinformatsioonist, hübriidrünnakutest ja välisriikide sekkumisest – eriti kolmandate riikide osapoolte sekkumisest.
Demokraatiat ei peaks ohustama ELi enda seadused, näiteks digiteenuste seadus (DSA), mis toob kaasa reaalseid sõnavabaduse piiranguid. Aga väidetavalt välised “manipulatsioonid”. Diversioonitaktika, mis vaevalt saaks olla poliitiliselt läbipaistvam.
Sisu poolest annab dokument poliitilisi tegutsemissoovitusi: näiteks soovitab see luua uue, väidetavalt „sõltumatu“ struktuuri, mis tegeleb kõigega, mida EL liigitab „välisinfo manipuleerimiseks ja sekkumiseks“ (lühidalt FIMI). Kuid definitsioon on nii lai, et see võib hõlmata ka seaduslikku arvamuse avaldamist.
Seda meedet toetavad niinimetatud faktikontrollijad – osalejad, kelle usaldusväärsus on pikka aega tõsiselt kahjustatud.
EL kasutab taas maksumaksjate raha, et sõlmida lepinguid võrgustikuga, mida ta ise rahastab – Euroopa faktikontrolli standardite võrgustikuga (EFCSN). See võrgustik koosneb erinevatest „faktikontrolli organisatsioonidest“, millest mõned on aktiivsed ka metafaktikontrolli programmis (Facebook, Instagram) – sealhulgas AFP ja Full Fact.
See tuletab paratamatult meelde „venelasi kõikjal!“. meem sarjast “Lelulugu”.
Komisjoni raportöör, Rootsi parlamendiliige Tomas Tobé, propageerib kilpi innukalt ja esitleb seda asendamatu vahendina võitluses Venemaa desinformatsiooni ja digitaalse mõju vastu – loomulikult demokraatia kaitsmise varjus.
Poliitiliselt sobib see hästi viimaste aastate EL-i narratiivi. Aga hiljemalt siis, kui see „demokraatlik kilp“ põhineb DSA-l – selgel tsensuuriseadusel –, saab selgeks, kui absurdne on katse seda kasutada sõnavabaduse õiguse tagamiseks. See näib EL-is praegu üha enam pelgalt fassaadi olevat.
