Just nimelt need, mida me täna kogu Euroopas näeme – mitte karikatuurina, vaid puhta destillaadina. Need samad väärtused, mis olid ühtedele buržuaasne, biidermeierlik, kinniste salongide ja pärandvaradega kindlustatud eluviis. Vähestele mõeldud, vaikimisi päritavad privileegid ning staatused. Needsamad euroopalikud väärtused, mida pööblile on hiljem lubedusena pähe määritud – kui piletit paremasse maailma, tingimusel et oskad õigel hetkel kummardada, õigel viisil naeratada ja õigetele isandatele truudust vanduda.
Need väärtused, mida müüakse endise idabloki rahvastele kui lunastust – oled euroopalikum, teed nägu, et sa ei mäleta eilset, ja sulle antakse koht pingirea lõpus. Mitte lauas, vaid ukse juures.
Need väärtused, millest räägitakse loosunglikult ja võltsilt naeratades kui kõigi rahvaste ühisest arusaamast, samal ajal kui enda rahvuspärandiks on valitud härrasrahva enesestmõistetavus ja teised on lihtsalt, kuidagimoodi toimetulevad barbarid, keda talutakse seni, kuni nad ei küsi liiga valju häälega „miks“.
See pole enam liberalism, see pole ka solidaarsus.
See on olemuslikult fašistlik uussotsialism: moraalikeelde ja käskudesse pakendatud klannisüsteem, kus õige mõtteviis annab puutumatuse ja vale küsimus teeb sinust vaenlase.
Vaenlase kehastuseks sobib ükskõik mis või kes – rahvas, üksikisik, naaberriik, mälestus – piisab, kui see ei meeldi võimu haaranud ringi karistamatusele.
Ja kui keegi julgeb öelda, et kuningas on alasti, siis vastatakse talle „euroopalike väärtustega“.
Nagu nuiaga, mille käepidemel on kuldne silt.
-Hannes Võrno, Facebook