Hääbuva protesti anatoomia

Õpetajate streik on siis selleks korraks läbi. Võib ju teha näo, otsekui oleks see lõppenud pedagoogide võiduga, kuid tegelikkuses sai Kaja Kallas järjekordsed punktid, kinnitades veelkord Eesti poliitika muutumist farsiks. 17 eurone palgatõus, milleni veel eelmise nädala alguses nii otsusekindlate ja pühendunutena streiki alustanud õpetajad jõudsid, ei pane isegi muigama. Võtame sealt tulumaksu maha ja järele jääb pelk mõnitus. On kurb, et lugupeetud õpetajaskond laskis end selliselt alandada, kuid kui veidi järele mõelda, siis ehk võib neist ka aru saada.

Härra ees kummarda!

Eestlasel on veres isandate ees kummardamine. Seepärast tundus pedagoogide poolne ülekohtu vastu protesteerimine keskmisele eestlasele üle võlli lahendusena. Meedias võis komistada arvamuste otsa, kus õpetajate streiki püüti maksku mis maksab maha teha. „Kuidas saavad haritud inimesed mingi palga pärast streikima hakata? Tõeline eestlane ei rüga ju raha, vaid aate nimel. Häbi teile valitsuse vastased kasulikud idioodid, kes te ei suuda mõista, et raha pole kusagilt võtta, sest 17 miljardilise eelarve juures raisata 10 miljonit mingitele õpsidele on ennekuulmatu priiskamine! Ega te pole mingid keevitajad, kelle palk küünib 4000 euroni, või 3000 teenivad prügikonteineri tühjendajad, kes peavadki rohkem saama, sest nende töö pole loominguline nagu teil, kes võite elada puhtast armastusest ameti vastu,“ selliste väidetega tümitati allumatuid koolipapasid-mammasid.

Poole rehkenduse häbi.

Haridusminister, kes alles äsja oli kinnitanud, et leiab oma ministeeriumist 10 miljonit, millega pedagoogide palganõudmistele heldemalt vastu tulla, hakkas korraga sonima 5,7 miljonist, mida tuli korjata erinevate ministeeriumide kulurealt. Eks minister arvas, et parem pool rehkendust, kui mitte midagi. Streiki juhtinud Haridustöötajate Liidu juht Reemo Voltri oli aga selleks hetkeks väsinud tähelepanust ja avalikest rünnakutest ning tundis rõõmu, kui sai läbirääkimiste laua taha istudes tule enda pealt eemale juhtida. Kes saab seda talle pahaks panna, kuid oma jõuetusele streik lõpuni viia, oleks pidanud varem mõtlema.

Suu pidada ja edasi teenida!

Järgmine kord, kui Eesti riigis streiki kavandatakse, saab Kaja Kallas nurjatutele meenutada, kuidas õpsid ei suutnud tema stoilist üleolekut kõigutada ja miks peaks keegi teine sellega hakkama saama. Arvukalt kõrgeid makse, piiramatud annetused väidetavaile abivajajatele kõikjal maailmas, suurem ja paremini tasustatud ametnikearmee, vähemuste huve kaitsvate MTÜde pihust toitmine ning vaikiv ja nurisemata tööd rügav kodanikkond – selline on paradiis, kuhu oleme Reformierakonna juhtimisel jõudnud. Seda õnne ei suuda väärata ka mingid rahulolematud õpetajad. Ainus, mida nad saavad teha, on lahkuda koolist ja otsida tasuv amet tootval tööl.

Vsevolod Jürgenson