Chris Hedges
See on lõpp. Genotsiidi viimane verine peatükk. See saab peagi läbi – maksimaalselt nädalate pärast. Kaks miljonit inimest laagris rusudes või lageda taeva all. Iga päev tapetakse või sandistatakse kümneid inimesi Iisraeli mürskude, rakettide, droonide, pommide ja kuulide tule läbi. Neil puudub puhas vesi, ravimid ja toit. Nad on oma võimete piiril. Haiged. Vigastatud. Traumeeritud. Hüljatud. Vaesunud. Nälgivad. Lootusetud.
Selle õuduse viimastel lehekülgedel kasutab Iisrael sadistlikult nälga söödana: palestiinlasi meelitatakse toidulubadustega Gaza ülerahvastatud lõunaossa – kitsale üheksa miili pikkusele maaribale Egiptuse piiril. Küüniliselt nimetatud Gaza Humanitaarfond (GHF), mida väidetavalt rahastavad Iisraeli kaitseministeerium ja Mossad, kasutab nälga ära. See pole abi – see on küüditamine. Nii nagu natsid ajasid nälgivaid juute Varssavi getost surmalaagritesse.
GHF-i nimel tegutsevad USA erajulgeolekujõud suunavad 8. juunil põgenikke kesksesse abikeskusesse, samal ajal kui Iisraeli väed tulistavad suitsupomme. (Foto: Eyad/Getty Images)
Mis edasi? Ma ei julge ennustusi teha. Kuid üks on kindel: viimane humanitaarplahvatus on peatselt saabumas – Gaza verises tapamajas.
Me näeme seda juba praegu: tuhanded inimesed tunglevad toidupakkide ümber. Esimese kaheksa jagamispäeva jooksul tulistasid Iisraeli ja Ameerika töövõtjad vähemalt 130 inimest ja üle 700 sai vigastada. Me näeme seda ISISega seotud toitu rüüstavate jõukude relvastamises. Iisrael on sihipäraste rünnakute abil kõrvaldanud sadu UNRWA töötajaid, arste, ajakirjanikke ja politseinikke. Kodanikuühiskond on tahtlikult kokku varisenud.
Ma kahtlustan, et Iisrael lubab Egiptuse piiril tara puruneda. Meeleheitel palestiinlased põgenevad Siinaile. Võib-olla asjad ei lähe nii. Aga nad tulevad varsti. Inimesed ei suuda enam palju taluda.
Meie – kaasosalised lääne pealtvaatajad – oleme oma eesmärgi saavutanud: Gazat tühjendatakse. Suur-Iisraeli laiendatakse.
Sellele otseülekandega genotsiidile langeb eesriie.
Oleme moonutanud holokaustiõpetust – mitte selleks, et ära hoida genotsiidi, vaid selleks, et anda Iisraelile luba massimõrva toime panna. Filmist „Mitte kunagi enam“ on saanud farss.
Ülestunnistus: kui me suudaksime genotsiidi ära hoida, aga ei tee seda, oleme süüdi.
Ja just see toimubki.
Genotsiid kui ametlik poliitika – mida toetavad mõlemad valitsevad parteid.
Pole enam midagi öelda. Võib-olla see ongi mõte: muuta meid sõnatuks.
Kes ei tunneks end halvatuna?
Võib-olla see ongi eesmärk: meid halvata.
Kes poleks traumeeritud?
Võib-olla on see planeeritud.
Miski, mida me teeme, ei näi tapmist peatavat.
Me tunneme end jõuetuna. Abituna.
Genotsiid kui vaatemäng.
Ma ei näe enam pilte:
ridu väikeste kehade all linade all.
Pead maha raiutud mehi ja naisi.
Põlenud telke peredega sees.
Jäsemeteta lapsi.
Surimaskilaadseid nägusid rusuhunniku all.
Nuttu. Hala.
Kõhnunud nägusid.
Ma ei suuda enam.
See genotsiid jääb meid kummitama.
See kajab läbi ajaloo nagu tsunami.
See lahutab meid igaveseks.
Tagasiteed enam pole.
Ja kuidas me mäletame?
Unustades.
Niipea kui see läbi saab, kirjutavad kõik, kes seda toetasid või ignoreerisid, oma ajaloo ümber.
Nii nagu pärast 1945. aastat oli peaaegu keegi nats.
Nii nagu pärast rassilise segregatsiooni lõppu oli peaaegu keegi Ku Klux Klani liige.
Süütute rahvas.
Ohvrite rahvas.
Nii saab see jälle olema.
Me kõik arvame, et päästsime Anne Franki.
Aga tõde on see, et hirmust oleksid peaaegu kõik end päästnud – teiste arvelt.
See on holokausti tõeline õppetund.
Ja seepärast tuleb see kustutada.
Oma raamatus „Ühel päeval on kõik alati selle vastu olnud“ kirjutab Omar El Akkad:
Kui droon teisel pool maakera mõne nimetu inimese õhku tõstab, siis kes meist tahaks protesteerida?
Mis siis, kui ta oli tõesti terrorist?
Mis siis, kui me avalikult räägime ja meid tembeldatakse terroristide toetajateks?
Inimesed reageerivad kõige tugevamalt halvimale ettekujutatavale stsenaariumile –
mõne jaoks on see raketirünnak nende perekonna vastu.
Teiste jaoks on see karjumine.
(Minu intervjuu El Akkadiga leiate siit.)
Sa ei saa rahvast hävitada, neid 20 kuud vaibapommidega pommitada, neid massimõrva korraldada, näljutada ja välja ajada –
ilma tagajärgedeta.
Genotsiid lõpeb.
Kuid vastupanu sellele riiklikule terrorile on algamas.
See, kes arvab, et tagajärgi ei tule, ei mõista ei ajalugu ega inimloomust.
Kahe Iisraeli diplomaadi mõrv Washingtonis, rünnak Iisraeli-meelsete meeleavaldajate vastu Boulderis Colorados –
see on alles algus.
Sobibori surmalaagri ülestõusus osalenud Chaim Engel kirjeldas, kuidas ta noaga SS-mehe tappis:
„See polnud otsus. Sa lihtsalt reageerid instinktiivselt. Ma ütlesin endale: tee seda. Ja ma läksin. Ma läksin mehega kontorisse ja me tapsime selle sakslase. Iga noahoobiga ütlesin ma: see on mu isa jaoks. Mu ema jaoks. Kõigi juutide jaoks, keda sa mõrvasid.“
Kas keegi ootab palestiinlastelt teistsugust reageeringut?
Kuidas peaksid nad reageerima genotsiidile, kui Euroopa ja USA, need ennast tsivilisatsiooni kaitsjateks kuulutanud, mõrvasid nende perekonnad, varastasid nende maa ja hävitasid nende linnad?
Kuidas nad saavad mitte vihata?
Mida see genotsiid õpetas globaalsele Lõunale?
Sõnum on selge:
teie ei loe.
Humanitaarõigus teie kohta ei kehti.
Teie kannatused, teie lapsed – me ei hooli neist.
Te olete kahjurid.
Te väärite tapmist, näljutamist ja ilmajätmist.
Te peaksite maa pealt kaduma.
El Akkad kirjutab:
“Tsiviliseeritud väärtuste” säilitamiseks tuleb maha põletada raamatukogu.
Õhku lasta mošee.
Põletada oliivipuid.
Varastada naiste riideid ja teha fotosid.
Hävitada ülikoole.
Arreteerida lapsi köögiviljade korjamise eest.
Laskda lapsi kivide loopimise eest maha.
Praadida vange aluspesus.
Lüüa hambad välja.
Panna koerad Downi sündroomiga mehe kallale.
Vastasel juhul võib “tsiviliseerimata” elu võita.
On inimesi, keda olen aastaid tundnud, kellega ma enam kunagi ei räägi.
Nemad teavad, mis toimub. Kes ei teaks?
Nad ei riski millegagi – ainult oma karjääri, staatuse, mainega.
Mitte oma eluga.
Mitte surmaga.
Nad põlvitavad oma ebajumalate – rikkuse, tunnustuse, võimu – ees.
Nad kummardavad neid.
Nad on orjastatud.
Nende jalge ees: kümned tuhanded mõrvatud palestiinlased.
