Drieu Godefrid:
Ebasoodsate ilmastikutingimuste korral väheneb päikese- ja tuuleenergia tootmine drastiliselt. Seda juhtub tegelikult igal aastal. Sellel nähtusel on aga nüüd kaugeleulatuvad majanduslikud ja keskkonnamõjud, mis paljastavad ebakindlal taastuvenergial põhineva energiapoliitika puudused. Miks tarbib Saksamaa, olles küll ühe suurima süsiniku jalajäljega, praegu Euroopas kõige kallimat elektrit? Kuidas kaotas riik energiasõltumatuse?
Viimase viieteistkümne aasta jooksul on Saksamaa investeerinud tohutult päikese- ja tuuleenergiasse, sulgedes samal ajal oma tuumaelektrijaamu. Aastaks 2023 moodustasid taastuvenergiad 55% riigi elektritoodangust. 2022. aastal oli see vaid 48%.
Peamise panuse taastuvenergiasse on andnud tuuleenergia, mis moodustab 31% kogutoodangust, millele järgneb päikeseenergia 12%, biomass 8% ja muud taastuvad allikad, nagu hüdroelektrienergia, ülejäänud 3,4%. 2024. aastal moodustas taastuvenergia esimesel poolaastal ligi 60% Saksamaa elektritoodangust. See tootmistase on aga teatud perioodi jooksul keskmine ega kajasta kriisihetki, nagu “Dunkelflaute”.
Dunkelflaute
Sõna otseses mõttes “tasane, tume rahulik” iseloomustab Dunkelflaute’i samaaegne tuule ja päikese puudumine talvel, mil elektrinõudlus Saksamaal on suurim. Need episoodid kestavad mõnest päevast mitme nädalani, kusjuures tuule- ja päikeseenergia tootmine langeb mõnikord alla 20% nende võimsusest ja mõnikord ei midagi. Selle aasta 12. detsembril oli näiteks Saksamaal elektrienergia tootmine tuule- ja päikeseenergiast kolmkümmend korda väiksem kui nõudlus selle järele.
Taastuvenergiapoliitika oleks talutav, kui see põhineks energiaallikal, mis ei sõltu ilmastikust, nagu tuumaenergia. 2011. aastal otsustas Saksamaa aga pärast Fukushima katastroofi järsult tuumaenergiat järk-järgult lõpetada ja järk-järgult sulgeda täielikult töökorras elektrijaamad. See otsus vähendas riigi suutlikkust toota stabiilset ja prognoositavat elektrit ning muutis kütte, jahutuse ja muu sellise julmalt haavatavaks taastuvate energiaallikate kõikumiste suhtes. Ühesõnaga, kui Saksamaal pole tuult ega päikest, siis tuled kustuvad.
Tuumaenergia järkjärguline kaotamine on jätnud Saksamaa võimetuks olla energiaga iseseisev, eriti Dunkelflaute’i ajal. Riik imporditakse massiliselt elektrit Prantsusmaalt, Taanist ja Poolast ning peab siis ise elektri tootmiseks kasutama kivisütt ja pruunsütt. Saksamaa tohutu elektriimport põhjustab ka naabrite elektrihindade kolossaalset tõusu.
Hinnad on tõesti vapustavad. 2024. aastal oli Saksamaa kodumajapidamiste elektrihind Euroopa kõrgeim, 400 eurot/MWh, saavutades Dunkelflaute’i episoodide ajal tipptasemel 900 eurot/MWh, võrreldes palju madalama Euroopa keskmisega. Võrdluseks, tuumaenergial töötava Prantsusmaa ja Soome keskmine hind oli samal perioodil (2024) 250 €/MWh. Ja Ameerika Ühendriikides on määrad 30% madalamad kui Prantsusmaal. Kuidas on see kõik Euroopa jaoks “jätkusuutlik”?
Aga see on “planeedi jaoks” hea, eks? Isegi mitte lähedalt. Vaatamata oma pühendumusele nn rohelisele energiale on Saksamaal endiselt suur süsiniku jalajälg, kuna energiapuuduse korvamiseks kasutatakse suuremat sõltuvust kivisöest ja pruunsöest. 2024. aastal on Saksa riik Euroopas toodetud energiaühiku kohta suuruselt teine CO2 heitkogus, kusjuures märkimisväärne osa elektrist pärineb fossiilsetest allikatest. Kümme korda rohkem CO2 toodetud energiaühiku kohta kui Prantsusmaal.
Majanduslikud ja geopoliitilised tagajärjed
Saksamaa kõrged elektrihinnad toovad kaasa tööstuse ümberpaigutamise, kuna ettevõtted otsivad kohti, kus energiakulud on soodsamad. Kuidas jääda elujõuliseks, kui maksate elektri eest kolm korda rohkem kui teie konkurendid? (Maagaasi hinnad on veelgi hullemad: Euroopas viis korda kallimad kui USA-s.)
Terved Saksamaa uhked tööstused on kokku varisemas. Me mäletame ainult suuri nimesid – VW, BASF, Mercedes-Benz –, kuid iga suurettevõte, mis hääbub või kaob, võtab endaga kaasa hulgaliselt väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid, mis koos sellega kokku varisevad. Eriti rängalt on kannatada saanud energiamahukad sektorid, nagu metallurgia ja keemiatööstus.
Lõpuks on Euroopas pingeid tekitanud Saksamaa suurenenud sõltuvus oma naabritest energiavarustuses. Saksamaa kõrged elektrihinnad kanduvad naaberriikidesse, muutes elekter seal taskukohaseks ja tekitades kasvavat frustratsiooni. Euroopas on tekkimas arutelud teatud energialepingutest taganemise üle, eelkõige elektriimpordiga seotud lepingutest.
Lühidalt, Dunkelflaute on sügava energiakriisi sümptom, mille on põhjustanud ideoloogiline, autoritaarne, irratsionaalne ja ebaõnnestunud energiaüleminek. Sõltuvus ebausaldusväärsetest energiaallikatest (tuul, päike) koos tuumaenergia kiire järk-järgulise kaotamisega on muutnud Saksamaa elektri Euroopas kõige kallimaks.
See seab ohtu riigi – ja lõpuks ka kontinendi – energiaautonoomia. Tagajärjed on mitmesugused: keskkondlik, kõrge CO2-heitega; majanduslik, tööstuse järsu langusega, ja geopoliitiline, kusjuures Saksamaa naabritel on kõrini selle ebaõnnestuvast energiadigaadist.
Arvestades Saksamaa demograafilist ja majanduslikku kaalu, on see viimane Saksa eksimus järjekordne Euroopa katastroof.
Drieu Godefridi on jurist (Saint-Louisi ülikool, Louvaini ülikool), filosoof (Saint-Louisi ülikool, Louvaini ülikool) ja doktorikraad õigusteoorias (Pariis IV-Sorbonne). Ta on ettevõtja, Euroopa eraharidusgrupi tegevjuht ja PAN Medias Groupi direktor. Ta on raamatu The Green Reich (2020) autor.
/tõlge Taivo Sepp, Facebook/
