Sel ajal, kui rahvas ammulisui lauluväljakul õlaallameest Linnat vahtis suures “vabadusejoovastuses,” istusid üleöö võimust ilma jäänud punanahad tagatubades ja pidasid plaane, kuidas võim tagasi võtta. Selleks hetkeks, kui laulumöll otsa sai ja enamik rahvast andis lubaduse kartulikoori süüa, astusid tagatubadest välja ka punaparunid – kõigil varasem Lenini orden rinnas vahetatud sini-must-valge märgikese vastu, kõigil suus jutt, kuidas nad juba sünnist saati võitlesid Eesti vabaduse eest. Liitumine kommunistliku parteiga oli muidugi vaid kattevari NL kukutamise plaanile, ja igaüks neist väitis, et tema ainuisikuliselt põhjustas NL lagunemise.
Fenomenaalne muutus – sisuliselt ühe päevaga muutusid tippkommunistid Eesti vabadusvõitlejateks. Täna toppisid nad trellide taha neid, kes valitsevat korda kritiseerisid, aga homme olid nad ise “kõige suuremad” kritiseerijad, jättes varasemad niinimetatud riigivastased ikka trellide taha karistusaja lõppu ootama.
(Mina istusin sel ajal NL-ist põgenemiskatselt vahelejäänuna. Kui vene armeest deserteerunutele tehti amnestia ja nad rehabiliteeriti, siis minusugune kõnts ei väärinud mingit tähelepanu, kuigi tegin mitmeid vastavaid avaldusi ja taotlusi. Ja mina ei olnud ainus selline kõntsastaatuses vend.)
Seega, juba Eesti “tohutust” taasiseseisvumisest alates, näen pukis neidsamuseid punaseid tõpraid. Vaata vaid – punane polkovnik Laaneots, kes omal ajal sõjakomissariaadi bossina eesti poisse Venemaale saatis, mida kaugemale ja külmemasse Siberisse, seda parem, sai ühtäkki Eesti kaitsevägede ülemaks. Ansip, kes andis miilitsatele korralduse lasta koerad kallale NL vastu miitingule kogunenud tudengitele, oli järsku EV peaminister. Sarnaseid näiteid võiks kirjutada lõputult.
Tänase seisuga on oma mantlid üle antud oma lastele ja lastelastele, kuid võim – reaalne võim – on ikka nende samade olluste käes. Röövkapitalismile omaselt on kasutusele võetud mehhanismid, mida rakendab maffia – hirmutamine, tühistamine, väljapressimine (oma suva järgi maksustamine), oma bandet toetavate inimeste premeerimine kas siis raha või soojade ja tasuvate ametikohtadega riigiaparaadis, lisaks lugematud tasulised ametikohad juhatustes ja nõukogudes. Kui vaja, muudetakse kasvõi ühe inimese pärast seadust, et just see konkreetne tegelane saaks talle teenete eest lubatud kohale. Või ei ole see kõik just nii?!?
Lõpuks on kogu elukorraldus ja tõed vastupidised – kõige suuremad demagoogid ja populistid sõimavad teisi demagoogideks ja populistideks, kõige suuremad Putini kummardajad sõimavad teisi putinistideks, majanduse põhjalaskjad süüdistavad selles kõiki teisi, ja suured tolerandid ning sallijad on samas kvalifitseerunud timukateks ja nõiajahi organisaatoriteks.
Usun siiralt, et Eesti lõppemine on väga ligidal. Ja järgmine aasta saab olema üks raskemaid Eesti ajaloos. Muidugi on see minu subjektiivne arvamus, kuid… elame-näeme.
/Margo Luarvik/
