Demokraatia või kohtuvõim? Euroopa Kohus nihutab Euroopa võimukeskust Brüsselisse.
Suures osas märkamata jäänud otsusega on Euroopa Kohus astunud järjekordse hiiglasliku sammu tsentraliseeritud ELi süsteemi suunas – ja tagajärjed võivad olla sügavamad, kui paljud eurooplased arvavad.
„ELi väärtuste” varjus on Euroopa Komisjonil üha suurem võim sekkuda otse suveräänsete riikide poliitikasse. See, mida varem otsustasid riikide parlamendid, võib tulevikus üha enam olla Brüsseli ja Euroopa kohtunike otsustada.
Paljude kriitikute jaoks tähistab otsus kohtuasjas C-769/22 ajaloolist pöördepunkti. Selle põhjuseks on asjaolu, et Euroopa Kohus tugevdab Euroopa Komisjoni võimet võtta meetmeid liikmesriikide vastu, kui nad väidetavalt rikuvad liidu väärtusi.
Probleem on selles, et need väärtused on oma definitsioonis äärmiselt laiad ja paindlikud. Mõisted nagu “õigusriik”, “demokraatia” või “Euroopa väärtused” kõlavad kahjutult – aga kes lõpuks defineerib, mida need tegelikult tähendavad? Mitte kodanikud. Mitte riiklikud referendumid. Vaid ELi institutsioonid ja kohtunikud Luksemburgis.
See loob süsteemi, kus riiklikud valimised küll toimuvad, kuid olulised poliitilised otsused vajavad üha enam Brüsseli heakskiitu.
Kriitikud näevad seda Euroopa hiiliva ümberkujundamisena:
eemale suveräänsetest rahvusriikidest tehnokraatliku ELi struktuuri suunas, kus demokraatlikud otsused loevad vaid seni, kuni need on kooskõlas ELi poliitilise joonega.
Eriti plahvatusohtlik:
Euroopa Komisjon saab juba blokeerida miljardeid eurosid fonde, avaldada valitsustele poliitilist survet ja algatada rikkumismenetlusi. Euroopa Kohtu uue õigusliku tõlgendusega suureneb see mõjuvõim veelgi.
Selliste riikide nagu Ungari või Poola jaoks on see juba ammu reaalsus olnud. Kuid paljud vaatlejad hoiatavad: seda, mida täna kasutatakse konservatiivsete valitsuste vastu, saab homme kasutada iga riigi vastu, mis poliitiliselt Brüsseli kursist kõrvale kaldub.
Seega on tegelik küsimus järgmine:
kui demokraatlik on süsteem, kui üha rohkem võimu on institutsioonide käes, mida kodanikud vaevalt saavad otseselt kontrollida või hääletada?
Samal ajal kui Brüssel pidevalt demokraatiast räägib, jääb üha enam mulje, et EL eemaldub üha enam Euroopa elanikkonnast. Otsuseid tsentraliseeritakse, volitusi laiendatakse ja kriitikat moraalsetel põhjustel üha enam delegitimeeritakse.
Paljude eurooplaste jaoks ei paista see enam suveräänsete demokraatiate konföderatsioonina, vaid pigem Euroopa õigus- ja haldusriigi aeglase ülesehitusena, kus riikide enesemääramine samm-sammult kaob.
