8. märtsil tähistatakse üle maailma naistepäeva. Pole Eestigi siin mingiks erandiks, kuigi riiklikult ja töövabana tähistati naistepäeva meil viimati 1990. aastal. Aga nagu paljude asjadega, mis inimestele korda lähevad, ei kadunud naistepäeva tähistamine seepärast veel kusagile, et 8. märts kalendrist riigipühana kustutati. Aasta aastalt on naistepäev populaarsust kogunud, kuigi aeg ja ühiskondlikud hoiakud on sellele uusi dimensioone lisanud. Kui aga mõelda juba varasest hommikutundidest lillepoodides looklevatele järjekordadele, on naistepäev jõulude kõrval meie rahvale kõige olulisemaks ning soositumaks pühaks.
Ajast, kui naistepäeva esmakordselt 114 aastat tagasi tähistati, on paljugi muutunud. Täna räägime naistest kui tippjuhtidest, riigi saatust otsustavatest poliitikutest, teadlastest ja arvamusliidritest. Samas tuleb tunnistada palgalõhet, mis visa kaduma ja tegeleda liialt sagedaste perevägivalla juhtumitega. Ent naistepäev võiks jääda siiski rohkem naiselike väärtuste hindamise ja esiletõstmise päevaks, sest elu kitsaskohti jõuame materdada ka argipäeviti. Naistes peitub ju midagi sootuks enamat, kui pelgalt karjäärivõime ja soov riigi juhtimises kaasa lüüa. Neis on määratult enam sisu, kui vaja perenaise, armastava ema ning kaasa rolli täitmiseks, kuigi ka see on ääretult oluline. Naised suudavad meestest paremini mõista ja andestada, innustada ning elu elamisväärseks muuta. Just need sügavalt naiselikud omadused on jõuks, mis lükkavad maailma käima, annavad olevikule mõtte ning muudavad tuleviku ihaldusväärseks.
Äärmused on alati toonud endaga segadust, kannatusi ja hävingut. Meeste poolt algatatud revolutsioonid ja sõjad on nõudnud lugematuid ohvreid ning paisanud inimkonda korduvalt arengus tagasi. Naiste osaks ajaloos on olnud laastatud maa taas elule äratada, räsitud rahvastele tulevikuvaade tagasi anda. Kui poleks naisi, elaksime täna palju vägivaldsemas, lootusetumas ja hallimas tegelikkuses. Sellepärast jääb arusaamatuks nende äärmusideoloogide loogika, kes püüavad tõestada vajadust kaotada meeste ja naiste vahelised erinevused ning muuta maailm ühetaoliste sootute solvujate kasvulavaks. Nende üleskutsed kõlavad mitšuurinliku õpetusena, kus ei oodata armuande, vaid püütakse jõuliselt sekkudes kõik looduslik ja ehe lämmatada. Loodan, et naiselik tarkus aitab enesekesksete maailmaparandajate tüütud avaldused tõrjuda, sest me vajame naiselikkust, õrnust ja empaatiat samavõrd, kui õhku või toitu. Me vajama naisi ja seda imelist tundeküllast maailma, mida nad endas kannavad, vajame võimalust naisi kõige hea eest armastada.
Just selle armastuse nimel kutsun poliitikuid leidma konsensust, et kuulutada naistepäev taas töövabaks riigipühaks. Aitab enam kui sajandivanuse pidupäeva seostamisest nõukogude ajaga. Kui ÜRO-l kõlbab naistepäeva ametlikult tähistada, siis peaks kõlbama meilgi.
Täpselt on naiste olemust tabanud moelooja Diane von Furstenberg, tõdedes: „Ma pole kunagi kohtunud nõrga naisega. Selliseid pole olemas.“ Furstenbergil on tuline õigus, sest naiste puhul muutub ka nõrkus tugevuseks, millega võib mägesid liigutada.
Soovin pidupäeval tugevatele Eesti naistele kogu südamest õnne ning loodan, et nad lubavad Eesti mehi nii naistepäeval, kui kogu ülejäänud aasta, endale lilli kinkida!
Kaunist naistepäeva!
Vsevolod Jürgenson
