„Küsimus ei ole selles, kas noortel peaks olema juurdepääs sotsiaalmeediale…“ – Von der Leyen paljastab ELi väite oma võimu kohta interneti üle
Üheainsa lausega on Ursula von der Leyen ehk selgemini kui kunagi varem näidanud, kuhu Euroopa digipoliitika teel on.
“Küsimus ei ole selles, kas noortel peaks olema juurdepääs sotsiaalmeediale. Küsimus on selles, kas sotsiaalmeedial peaks olema noortele juurdepääs.”
See, mis esmapilgul kõlab noortekaitsena, on tegelikult poliitikute ja võimuesindajate avalik kuulutus digitaalse ruumi üha sügavamast kontrollist.
Sest EL ei sihi enam ainult üksikuid sisuüksusi või väidetavat „desinformatsiooni“. Nüüd satuvad uuritava tähelepanu alla ka interneti enda põhimehhanismid:
- lõputu kerimine
- Automaatne esitamine
- Tõuketeated
- Soovitusalgoritmid
- Vahemiku kontroll
Teisisõnu,
EL soovib üha enam otsustada, kuidas inimesed tarbivad infot, kuidas tähelepanu suunatakse ja kuidas digitaalne kommunikatsioon toimib.
Ametlikult tehakse seda kõike “laste kaitsmiseks”.
Kuid just selle moraalse kilbi all luuakse järk-järgult infrastruktuur, mis ulatub noortekaitsest palju kaugemale.
Kuidas tulevikus vanusepiiranguid “jõustatakse”?
Ainult läbi:
- digitaalsete identiteetide
- Vanuse kontrollimine
- biomeetrilised testid
- kesksed kasutajaandmebaasid
- kohustuslikud isikut tõendavad dokumendid
Praktikas tähendab see, et
anonüümsus internetis satub üha suurema surve alla.
Kuid oluline on midagi muud:
EL nõuab üha enam õigust mitte ainult reguleerida ebaseaduslikku sisu, vaid ka kontrollida kasutajate endi käitumist.
Kes otsustab tulevikus:
- Millised algoritmid on lubatud?
- Millist sisu peetakse “tervislikuks”?
- Millised platvormi funktsioonid on “ohtlikud”?
- Millist infot on noortel lubatud näha?
Vastus on üha enam:
Brüssel.
Ja just siit algabki tegelik oht.
Sest selliste tingimuste all nagu:
- “Turvalisus”
- “Noorte kaitse”
- “Vihkamise vastane võitlus”
- “Demokraatia kaitse”
Tekkimas on süsteem, kus poliitilised institutsioonid saavutavad digitaalse kommunikatsiooni üle üha suurema otsese mõju.
Menetlus järgmiste isikute vastu:
- TikTok
- Meta
- X
See juba viitab suunas:
platvormid ei peaks enam lihtsalt seadusi järgima – neid tuleks aktiivselt ümber struktureerida vastavalt poliitilistele ja regulatiivsetele ootustele.
See muudab interneti olemust põhimõtteliselt.
Avatud digitaalne ruum muutub järk-järgult kontrollitud suhtlusruumiks, kus:
- Algoritmid reguleerivad,
- Sisu filtreeritud,
- Piiratud ulatus,
- Kasutaja tuvastatud
- ja platvormid on poliitilise surve all.
Eriti plahvatusohtlik:
EL seob tegelikke probleeme, nagu laste väärkohtlemine või sõltuvusmehhanismid, üha ulatuslikumate kontrollimeetmetega.
Just see muudab vastupanu moraalselt raskemaks.
Igaüks, kes selliste meetmete vastu vaidleb, riskib koheselt kujutamisega “lastekaitse vastase” rollis.
Aga tegelik küsimus on:
Kes hakkab tulevikus Euroopa digitaalset avalikku sfääri kontrollima?
Eraettevõtted tehnoloogiaettevõtetes?
Või poliitilised institutsioonid, kellel on üha suuremad sekkumisnõuded?
Von der Leyeni avaldused näitavad, et
EL liigub üha selgemini interneti suunas, mis pole enam esmajoones vaba, vaid pigem “hallatud”.
Ja just see ongi tegelik paradigma muutus.
