Erinevad üksused, kelle ülesanne on kaitsta meie õigusi ja vabadusi uusmeremaalaste jätkuva diskrimineerimise eest, vaikivad endiselt. Tuhanded inimesed on endiselt kolm aastat pärast covidi-ajastu mandaatidest töölt kõrvale jäetud või isegi tööle kandideerimast. Miks? Mida tehakse selle eelarvamuse parandamiseks? Kellele toob see ebaõiglus kasu, ütleb hariduskonsultant ja õpetaja dr Ursula Edgington oma hiljutises Substacki postituses.
Novembri alguses kirjutas Edgington mõnede näidetega täna Uus-Meremaal kehtivatest Covid-ajastu mandaatidest: „Kolm aastat hiljem: tuhandete uusmeremaalaste diskrimineerimine töökohal jätkub“.
Loo kommentaarid näitavad, et olukord on Austraalias hullem ja sama halb. Edgington leiab, et diskrimineerimine on jultunud ja vastuolus 1990. aasta õiguste deklaratsiooni seadusega (New Zealand Bill of Rights), 2000. aasta töösuhete seadusega (Employment Relations), 2015. aasta töötervishoiu ja tööohutuse seadusega (Health and Safety at Work Act) ning paljude teiste terve mõistuse järeldustega, mis on kehtinud alates „tsiviliseeritud” ühiskonna algusest.
Edgington küsis Uus-Meremaa Employmentilt töökohaga seotud probleemide abistamiseks loodud üksuselt artikli kommenteerimiseks.
Tema sõnul ta rääkis sellega, mis tundus talle olevat robot. Ta kordas ikka ja jälle tõrjuvat lauset, et tegemist on heategevusega (jah, ei) ja tööandjate otsustada, mida nad reklaamida tahavad, mitte valitsus. Seejärel küsis ta äriinnovatsiooni ja tööhõive ministeeriumilt (MBIE) kommentaari. Selle vastuse sai ta vaidluste lahendamise direktorilt Pele Walkerilt:
Kuigi MBIE on 2000. aasta töösuhete seaduse haldav asutus, kehtivad selles seaduses sätestatud diskrimineerimisevastased kaitsed eranditult töötajatele. Need kaitsed laienevad töötajatele, kes on tööpakkumise vastu võtnud ja ei ole veel tööle asunud. Siiski ei laiene selles õigusaktis sätestatud kaitse isikutele, kes on tööle asumise eelses protsessis.
Diskrimineerimisega seotud probleeme enne tööleasumist käsitletakse 1993. aasta inimõiguste seaduse alusel [Human Rights Act]. Seetõttu on teie päring tõenäoliselt kõige parem suunata inimõiguste komisjonile ja inimõiguste läbivaatamiskohtule, kelle jurisdiktsiooni alla kuulub 1993. aasta inimõiguste seadus.
Pange tähele, et Pele Walker sai 2015. aastal Vaikse ookeani kogukonna heaks tehtud teenete eest MNZM-i (riigi kõrgeima teenetemärgi). Ta määrati MBIE-sse pärast 14-aastast staaži (sealhulgas 2 aastat tegevjuhina) inimõiguste komisjoni (Human Rights Commission, HRC). Kui mugav on tal probleem oma varasemate kolleegide töölauale lükata?
Nii et lähme vaatame, mida inimõiguste komisjon selle korduva diskrimineerimise kohta ütleb.
Lehekülg alla ja leiame, et see on avaldatud nende küsimuste-vastustes (tundub, et see on kirjutatud aastal 2021?):
Kuidas näeb välja tervise- ja ohutusriskide hindamine inimõiguste komisjoni vaatenurgast? Vaatame juhiste saamiseks WorksafeNZ-i (H&S-i regulaator, mis on samaväärne HSE-ga Ühendkuningriigis):
Enamiku töökohtade jaoks ei ole COVID-19 tööst tulenev risk, mida tuleks tervise ja ohutuse seisukohast juhtida. See on nüüd nagu teised kogukonnapõhised nakkushaigused, mis võivad mõjutada töötajaid ja nende tööd.
Kui aga olete üks väheseid töökohti, kus COVID-19 on otseselt teie tööga seotud risk või kui teie ja teie töötajad tunnete erilist muret COVID-19 mõju pärast teie ettevõttele või inimestele, siis soovite mõned poliitikad või muud meetmed riski juhtimiseks.
Kuid neid pole „vähe“, nagu märgitud selle artikli ülaosas. Neid on sadu kui mitte tuhandeid! Worksafe’i veebisaidil puuduvad viited konkreetsetele COVID-i riskihinnangutele, kuid need on leitavad nende juhistest (täielik pdf on lisatud allpool):
Millised on täpselt riskid, kui Worksafe on juba tunnistanud (tsitaat ülal), et “covid“ (mis iganes see ka poleks) „ei ole risk ja on nüüd nagu teised kogukonnapõhised haigused.”
Uus-Meremaa Kiwi kohtupraktika on Edgingtoni sõnul „hõre, meie kohtud on vangistatud, meie kohtunikud puudutavad õlgu ja on vastuolus, kohtuvaidlusi ja rühmahagisid ei eksisteeri ning haridustase on üldiselt madal. Elamiskulud on kontrolli alt väljas“, sellest johtuvalt, „kes tahaks määrata kalli advokaadi, kes järgiks diskrimineerimisvastaseid seadusi, mis ilmselt ei kehti, kui te pole töölepingut allkirjastanud? Meie olukord on kohutav,“ tunnistab Edgington.
Edgington on esile toonud täiesti naeruväärse olukorra, kus sajad (tuhanded?) uusmeremaalased on isegi vabatahtlikest rollidest kõrvale jäetud, sest nad otsustasid vapralt seista patsientide õiguste eest teadlikule nõusolekule ja kehalise suveräänsuse eest.
Hswa Tööriskide haldamise hindamise kohta saab vaadata SIIT.
Eestis kehtestati täitevvõimu mandaat töölepingu lõpetamise valu ähvardusel
COVID-19 inokuleerimisprogrammis osalemine kehtestati töökaotuse ähvardusel nii erasektoris kui ka avalikus sektoris haldusaktiga mitte eriseaduse alusel.
Eesti Riigikohus (RK) on oma 25.11.2021. aasta määrustes nr 3-21-2071 ja nr 3-21-2241 märkinud, et kohustus saab olla mõju poolest võrdväärne vaktsineerimiskohustusega (RK 25.11.2021. aasta määrused nr 3-21-2241, p 20 ja 3-21-2071, p 10). Mandaat on kohustuslik, kui tegemist on inimese enda tahtevastase sekkumisega (Euroopa Inimõiguste Kohus (EIKo) nr 24429/03, Solomakhin vs. Ukraina).
Mandaat võib intensiivselt riivata põhiseadusega (PS) kaitstud tervisepõhiõigust (PS § 28), perekonna- ja eraelu puutumatust (PS § 26), õigust vabale eneseteostusele (PS § 19), õigust haridusele (PS § 37), õigust valida tegevusala, elukutset ja töökohta (PS § 29), õigust elule (PS § 16), õigust jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele (PS § 41), õigust inimväärikusele (PS § 10), õigust isikupuutumatusele (PS § 20) (RK 25.11.2021. aasta määrus nr 3-21-2241, p 22 ja Tallinna Halduskohtu 31.05.2022. aasta otsus nr 3-21-2163, p 113).
Põhiseaduse riive peab olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik ega tohi moonutada õiguste ja vabaduste olemust (PS § 10). Tulenevalt olulisuse põhimõttest peab riive aluseks olev seadus olema seda täpsem, mida intensiivsem on riive (RK üldkogu otsus nr 3-4-1-8-09, p 160; põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus nr 5-19-40/36, p 50; 25.11.2021. aasta määrus nr 3-21-2241, p 21).
Eesti tööõigusega seotud lahendites on Tartu Maakohus 07.03.2022. aasta otsuses nr 2-21-17151 (Kaitsevägi) ja 28.04.2022. aasta otsuses nr 2-21-17265 (Kaitsevägi) ja Harju Maakohus 23.09.2022. aasta otsuses nr 2-21-12706 (Tallinna Kiirabi), leidnud, et COVID-19 inokuleerimisprogrammis osalemise mandaadi kehtestamine eeldab osapoolte kokkulepet, tuginedes oma seisukoha esitamisel 2009. aastal jõustunud töölepingu seaduse (TLS) §-le 12. Sisuliselt sama on leidnud ka Tartu Ringkonnakohus 01.07.2022. aasta otsuses nr 2-21-17151 (Kaitsevägi) ja 23.01.2023. aasta otsuses nr 2-21-17265 (Kaitsevägi) ja Tallinna Ringkonnakohus 26.05.2023. aasta otsuses nr 2-21-12706 (Tallinna Kiirabi).
Harju Maakohus 31.08.2022. aasta asjades nr 3-22-157 (Politsei- ja Piirivalveamet), nr 3-22-324 (Politsei- ja Piirivalveamet), nr 3-21-2712 (Kaitsevägi ja Kaitseliit), nr 3-21-2408 (Kaitsevägi) on välja toonud ka asjaolu, et vastava mandaadi kehtestamise puhul on tegemist ressursside raiskamisega. Tartu Halduskohus on leidnud sisuliselt sama 25.04.2023. aasta asjas nr 3-21-2709 (Kaitsevägi ja Kaitseliit).
Saksamaa kohus on oma hiljutises praktikas läinud veelgi kaugemale
Osnabrücki halduskohus toetus RKI protokollidele, leides, et kehtestatud asutusespetsiifiline COVID-19 vastu inokuleerimisnõue on põhiseadusega vastuolus.
RKI protokollid sunnivad föderaalkonstitutsioonikohtu liikmetel selle teemaga uuesti tegelema. Põhiseadusliku kaebusega võib kõrgeima kohtu poole pöörduda igaüks. Nii sätestab sõnaselgelt Saksamaa Liitvabariigi põhiseadus.
Mõned inimesed tegid seda pärast asutusega seotud inokuleerimisnõude kehtestamist ja nii pidi föderaalne konstitutsioonikohus tegelema 2021. aasta detsembrist kuni 2022. aasta lõpuni kehtinud nakkuskaitseseaduse (IfSG) paragrahvi 20a põhiseaduspärasuse kaalumisega.
Kõrgeima astme kohus jõudis 27. aprilli 2022. aasta kohtuotsuses järeldusele, et vaidlustatud seadus on põhiseadusega kooskõlas. Otsus, millel oli kaugeleulatuv mõju, põhjustas kannatusi ja mõistmatust ning mida kasutati põhjendusena paljudes hilisemates kohtulahendites.
Kohtunikel on põhiseadusega reguleeritud võimalus esitada föderaalsele konstitutsioonikohtule taotlus. Seda nimetatakse kohtuniku ettepanekuks ja see on reguleeritud Saksamaa põhiseaduse artiklis 100. Kohtuniku allumine tekib näiteks selliste juhtumite korral, kui kohus jõuab järeldusele, et otsust määrav seadus on põhiseadusega vastuolus. Sel juhul esitab kohus selle seaduse föderaalsele konstitutsioonikohtule otsustamiseks. Kuni otsuse tegemiseni peatab kohus menetluse ja ootab otsust.
Osnabrücki halduskohus kasutas seda praktikat 3. septembri 2024. aasta otsuses. 2022. aastal määrati õe-assistendile sissesõidu- ja töökeeld nakkuskaitseseaduse (IfSG) paragrahvi 20a alusel, kuna ta ei esitanud tõendit COVID-19 vastu inokuleerimise staatuse või paranemise kohta. Ta esitas selle nõude vastu kaebuse Osnabrücki halduskohtusse.
Kohus määras suulise istungi ja kutsus RKI presidendi prof dr. Lars Schaade tunnistajana ja teatas enne istungit pressiteates, et tunnistajat küsitletakse RKI protokollide lõikude kohta. Lekkinud RKI protokolle kasutati seetõttu teadmiste allikana. Osnabrücki halduskohtu 3. kolleegium tugines seega tõendina RKI lekkinud protokollidele. Pärast suulist istungit, mis hõlmas RKI presidendi ülekuulamist tunnistajana, avaldas kohus pressiteate, milles öeldi, et seab kahtluse alla ametliku otsustusprotsessi sõltumatuse. RKI oleks pidanud omal algatusel teavitama föderaalset tervishoiuministeeriumi uutest teaduse ja uurimistöö tulemustest.
See hõlmab ka järeldusi inokuleerimisprogrammis osalemise nõude mõju ja tõhususe kohta. Seadusandja põhjendas kehtivas seaduses farmatseutilise sekkumise nõuet sellega, et haavatavaid inimesi tuleb kaitsta vaktsineerimata töötajate nakatumise eest. Kohus tuvastas, et kaitsepookimine ei kaitse nakkuse eest. RKI protokollides on info selle kohta, millal ametkond hiljemalt teadis, et inokuleerimine ei kaitse nakatumise ega ülekande eest.
Kohus pidas ainuüksi sellel alusel asutusega seotud vastavat nõuet põhiseadusega vastuolus olevaks ning seetõttu on Föderaalse Konstitutsioonikohtu hinnang, et asutusega seotud vaktsineerimise nõue on põhiseadusega kooskõlas, aegunud. Halduskohus teatas, et kehtiva infektsioonikaitse seaduse (IfSG) § 20a norm (vaktsineerimine ja muud spetsiifilised profülaktilised meetmed) rikub põhiseadusega tagatud vabadust kehalisele puutumatusele (GG artikkel 2 lg 2 lause 1) ja tegevusvabadust (GG artikkel 12 lg 1).
Nii et nüüd on IfSG paragrahv 20a taas föderaalse konstitutsioonikohtu töölaual. Meedias ja suhtlusvõrgustikes liiguvad juba jutud, et konstitutsioonikohus jääb oma joonele truuks. Föderaalkonstitutsioonikohtu presidendi prof Stephan Harbarthi ja pr Angela Merkeli ühist einet kasutatakse selles kontekstis sageli argumendina. Paistab, et nii kõrgemate astmete kohtunikud kui ka poliitikakujundajad ei taha lubada koroonaperioodi ebaõiglusega tegeleda.
RKI protokollide uuringu ühemõttelised tulemused ei ole soodsad ühelegi rahvatervise ametnikule, poliitikule, administraatorile ega ettevõtte juhile, kes kehtestas mittefarmatseutilised mandaadid ja farmatseutilised sekkumised töötajatele ja laiemale avalikkusele.
Toimetas Revo Jaansoo (26.11.2024)
Allikad ja viited artikli sees.
