Nõiad ennustavad Eestis venelaste mässu, mida on raske maha suruda.
Eestlane paistab aga endiselt olevat nõukaaegne inimene. Kui Venemaa venelaste kohta öeldakse, et nad pole pärast Teist maailmasõda kaevikutest välja saanudki, siis meie siin saime küll mõnda aega heaoluühiskonda tunda, kuid nüüd oleme kolimas venelaste kombel kaevikutesse tagasi.
Sõjahirm, kliimasõda, sõda nn sallijate ja mittesallijate vahel, üksteise tühistamine normaalne elu on sootuks ununenud. Sarnasus Venemaaga on, siin ei usuta samuti enam, et rahvas selle röövkapitalistide valitsuse suudaks kukutada. Inimesed loodavad endiselt, et saame ikka kuidagi hakkama, kuid miks peab üldse virelema ja kuidagi hakkama saama?
Miks meil pole veel rahutusi, kui püksirihma peab kõvasti koomale tõmbama, poliitikutel lai irve üle näo, kus ohtu seatakse teie pere, kodu ja toimetulek? Kas mitte paljud seda küsimust ei ole endale esitanud?
Kas see aasta saab lõpuks rahval siiski mõõt täis või hakkab eestlaste eest võitlust pidama hoopis mõni teine siin elav rahvus?
Küllap on eestlase orjameelsuse põhjus selles, et nõukogude inimesed olid harjunudki elama viletsuses, sööma kartulikoori, see ongi nende jaoks normaalsus. Pole kunagi paremini elanud ütlevad kõrged poliitikud ja isevalitsejad kõrgelt poodiumilt.
Kes küll võiks mässu tõsta ja kellel on mida kaotada, et nende elatustase ei langeks märgatavalt, kui see riik lõplikult pankrotti läheb?
Ülejäänud Eestis on absoluutne ja suhteline vaesus, töötus, võlgnike arvu kasv ja pankrotid märgatavas tõusutrendis juba pikemat aega, sellest on saanud uus reaalsus. Kuid nüüd tundub, et on tulemas aeg, kus rahvas enam nii edasi ei saa ja poliitikud ei või.
Kas seekord ühineb arglik eestlane mässajatega, selles on küsimus. Kas tõesti peab normaalse elu taastumine sündima läbi vere, valu ja pisarate?
/Edmond Penu, ERK/Facebook
