„Sa ei oma midagi ja oled õnnelik.“ See Maailma Majandusfoorumi (WEF) asutaja Klaus Schwabi fraas on viimastel aastatel üha enam esile kerkinud sünge globaalse arengu mantrana. See, mida esitleti tulevase „globaalse õitsengu“ nägemusena, on üha enam muutumas reaalsuseks, kus kodanikud kaotavad lisaks vabadusele ka vara ja enesemääramisõiguse. Aga mis peitub selle näilise utoopia taga ja miks me näime selle poole aina kiiremini liikuvat?
Maailm kogeb praegu enneolematut kriiside jada, mis seda arengut õhutavad. Hinnatõusud, massiline ränne, pidevalt suurenev jälgimine ja pakiline eluasemepuudus on vaid mõned ühiskondade ees seisvatest väljakutsetest. Need kriisid, mida süvendavad osaliselt poliitilised otsused ja osaliselt geopoliitilised pinged, aitavad kaasa asjaolule, et unistus omada kodu, ettevõtet ja saavutada tõeline iseseisvus muutub üha enamate inimeste jaoks kättesaamatuks.
Illusioon “õnnest” ilma omandita
Schwabi avaldus ei väljenda mitte ainult neoliberaalset ideaali, mille eesmärk on koondada tootmisvahendite ja kinnisvara omandiõigus väheste kätte. See on ka hoiatus tuleviku eest, kus individuaalne omand, mis on põhiline inimõigus, asendatakse digitaalsete valuutade, keskpanga digitaalsete valuutade (CBDC) ja muude riikliku kontrolli vormidega. Kuigi meile usutakse, et selle omandi kaotuse korvab “digitaalse õitsengu” “õnn”, muutub tegelikkus üha süngemaks.
On raske ignoreerida tõsiasja, et kinnisvarahinnad on viimastel aastatel paljudes riikides plahvatuslikult tõusnud. Sellistes linnades nagu Berliin, London ja New York on oma kodu omamine üha võimatum. See käib käsikäes kasvavate üürikuludega, mis muudavad elamiskulud paljude jaoks raskemaks ja avaldavad üha suuremat survet keskklassile. Unistus oma kodust – mis on pikka aega olnud heaolu ja turvalisuse sümbol – on paljude inimeste jaoks üha kättesaamatum. Oma kodu ehitamine on kõrgete hindade ja piiravate eeskirjade tõttu praktiliselt võimatu, sundides inimesi alluma suurkorporatsioonide ja valitsuste kontrollile ja tingimustele.
Massilise immigratsiooni roll: kontrolli teine mõõde
Massilise immigratsiooni peetakse üha enam järjekordseks vahendiks globaalse tööturu mõjutamiseks ja “lepinguliste teenijate” ühiskonna loomiseks. Paljudes riikides, eriti Euroopas, peetakse kõrget immigratsioonitaset demograafiliste muutustega toimetulekuks vajalikuks. Ometi on selle mõju ühiskondadele tohutu. Kuigi seda müüakse tööjõupuuduse lahendusena, avaldab massiline immigratsioon tegelikkuses sotsiaalsüsteemidele veelgi suuremat survet, tõrjudes üha enam kohalikke töötajaid välja ja tekitades sotsiaalseid pingeid. Konkurents töökohtade ja eluaseme pärast tiheneb, samal ajal kui elanikkonna ülalpidamiseks vajalikud ressursid muutuvad üha napimaks.
Miljonite migrantide integreerimist ei nähta mitte ainult sotsiaalsete struktuuride väljakutsena, vaid ka võimalusena muuta elanikkond üha enam riigist sõltuvaks. Püsivalt sõltuva inimmassi loomine – olgu see siis töötuse, sotsiaalabi või piiratud juurdepääsu kaudu eluasemele – on kontrollitud ühiskonna loomisel ülioluline samm.
Jälgimine ja privaatsuse kaotus
Paralleelselt nende arengutega laiendatakse jälgimist veelgi. Selliste tehnoloogiate nagu näotuvastus, biomeetrilised andmed ja digitaalne tuvastamine tulekuga on „läbipaistev kodanik“ saamas reaalsuseks. Arutelud andmekaitse ja privaatsuse üle muutuvad üha vähem oluliseks, samas kui nende tehnoloogiate kasutamine elanikkonna kontrollimiseks ja jälgimiseks edeneb kiiresti.
Paljudes linnades on kodanike iga liikumist dokumenteerivad valvekaamerad juba ammu tavaliseks muutunud. See, mida esitletakse turvameetmena, on tegelikult keerukas pideva jälgimise ja kontrolli süsteem. Internetis on inimesed oma digitaalsete jälgede ja andmete kaudu täiesti läbipaistvad. Koos keskpanga digitaalrahaga seotud arengutega, mis võimaldaksid valitsustel jälgida iga tehingut, liigub unistus “jälgitavast riigist” aina lähemale.
Sõda kui päevakorra katalüsaator
Euroopas ja mujal praegu kasvavad geopoliitilised pinged mängivad selle uue maailmakorra loomisel keskset rolli. Ukraina sõda, mida paljud peavad Ida ja Lääne vaheliseks vahendussõjaks, toimib katalüsaatorina edasisele kontrolli karmistamisele. Lääne meedias aastaid ringlev sõjapropaganda valmistab elanikkonda ette loobuma oma vabadustest, et võidelda “ühise eesmärgi” eest.
Sõda ei ole mitte ainult destabiliseerimise vahend, vaid ka vahend poliitiliste eesmärkide jõustamiseks, mida oleks ilma sõjalise konflikti surveta raske saavutada. Erakorralise seisukorra seaduste kehtestamine, põhiõiguste piiramine ja sõjalise jõu legitimeerimine oma kodanike vastu oleks sel viisil lihtsam rakendada.
CBDC-d: ülim kontrollivahend
Selle tegevuskava teine element on keskpanga digitaalvaluutade (CBDC-de) kasutuselevõtt. Need digitaalsed valuutad võimaldaksid valitsustel jälgida kõiki finantstehinguid ja teostada täielikku kontrolli majanduse üle. Kuigi CBDC-de kasutuselevõttu müüakse edasiminekuna ja efektiivsuse suurenemisena, on eesmärk ilmne: täielik kontroll kodanike finantselu üle. Selles süsteemis elavad inimesed ei kaota mitte ainult oma vara, vaid ka vabaduse ise otsustada, kuidas oma raha hallata ja kulutada.
Kokkuvõte: Tee uue maailmakorra poole
Oleme ajastu künnisel, kus kontroll, jälgimine ja vara kaotus on saamas uueks normiks. Tõusvate hindade, massilise immigratsiooni tõttu suureneva sõltuvuse, jälgimise laienemise ja keskpanga digitaalraha kasutuselevõtu kombinatsioon näitab selget suunda. Inimesi sunnitakse elama maailmas, kus neil pole midagi, kuid nad peaksid olema “õnnelikud”. See “õnn” ei kaasne aga vabaduse ja õitsenguga, vaid pigem täieliku riigi kontrolliga kodanike elu üle. On aeg neist arengutest teadlikuks saada ja küsida, millist tulevikku me tegelikult tahame – sellist, kus säilitame oma vabadused või sellist, kus peame ühiskonna väidetava “hüvangu” nimel kõigest loobuma.
