Zero Hedge’i raport ulatuslikust droonirünnakust Venemaa territooriumil tähistab uut etappi Ukraina sõjas. Väidetavalt kasutati üle 50 drooni, mille sihtmärgiks oli muuhulgas üks riigi tähtsamaid rafineerimistehasi. Selle tagajärjel tekkisid tulekahjud ja kahjustused kriitilisele energiainfrastruktuurile.
See muudab oluliselt sõja olemust. See, mida pikka aega peeti piirkondlikult piiratud konfliktiks, ulatub nüüd nähtavalt sügavale Venemaa sisemaale.
Rafineerimistehased ei ole juhuslikud sihtmärgid. Need on tänapäeva majanduse ühed haavatavamad punktid. Nende hävitamine mõjutab lisaks energiavarustusele ka sõjalist logistikat, tööstustoodangut ja eksporditulu. Seetõttu on igal edukal rünnakul tagajärjed, mis ulatuvad kaugemale otsesest kahjust.
Lisaks rünnati 5ndal mail uuesti ühte Venemaa suurimat naftatöötlemistehast, mille kohta teatas Oil Price järgmist:
Bloomberg teatab NASA satelliidipiltidele viidates, et üks Venemaa suurimaid naftatöötlemistehaseid, Peterburist kagus asuv Kirishi rafineerimistehas, mille tootmisvõimsus on 400 000 barrelit päevas, oli teisipäeva varahommikul pärast öiseid droonirünnakuid leekides.
NASA teisipäeval tehtud satelliidipildid “Fire Information for Resource Management System” abil näitavad termilisi anomaaliaid, mis viitavad tulekahjudele naftatootja Surgutneftegasile kuuluvas Kirishi rafineerimistehases ja selle ümbruses.
Leningradi oblasti kuberner Aleksandr Drozdenko, kus rafineerimistehas asub, teatas teisipäeva varahommikul Telegramis, et tulekahju Kirishi tööstustsoonis on kontrolli alla saadud ning Kirishi rafineerimistehas oli eelmisel õhtul droonirünnakute peamine sihtmärk. Postituses ei kinnitatud, et rafineerimistehast oleks tabatud, vaid lihtsalt öeldi, et seda rünnati.
Esimesed laialdaselt levinud pildid öisest rünnakust Kirishi vastu:
Nende rünnakute ulatuse suurenemine tekitab Moskvale struktuurse probleemi. Isegi kauged tööstuskeskused pole enam rünnamatud. Strateegilise sügavuse ehk distantsi kaudu saavutatava julgeoleku kontseptsioon kaotab oma tähtsust. Samal ajal tuleb õhutõrjesüsteeme üha enam riigisiseselt siduda, mis piirab sõjalist paindlikkust.
Venemaa vastus on peaaegu kindel. Ukraina taristu vastu suunatud vasturünnakute intensiivistumine tundub tõenäoline. Energiarajatised, transpordisõlmed ja tööstusobjektid võidakse üha enam sihtmärgiks võtta, et hoida ära konflikte ja suurendada Kiievi kulusid.
Lisaks kasvab edasise eskaleerumise oht. Kui Moskva peaks jõudma järeldusele, et sellised rünnakud pole välise toetuseta võimalikud, võib konflikt poliitiliselt ja sõjaliselt laieneda. Piir otsese ja kaudse vastasseisu vahel muutuks veelgi hägusemaks.
Samal ajal sunnivad arengud Venemaad kohanema. Kriitilise infrastruktuuri kaitsmine on muutumas prioriteediks, nagu ka tootmisvõimsuste võimalik detsentraliseerimine. Seega nihkub sõda üha enam rindejoonelt riigi majandus- ja tööstusstruktuuridele.
Rünnak rafineerimistehasele on seega näide muutusest, mis on kestnud juba mõnda aega. Konflikti ei otsustata enam üksnes lahinguväljal, vaid suunatud sihipäraste rünnakute kaudu tervete süsteemide funktsionaalsuse vastu.
Oluline küsimus ei ole enam see, kas sellised rünnakud toimuvad, vaid pigem see, mil määral need sagenevad. Iga löögiga kasvab surve Moskvale reageerida viisil, mis ulatub kaugemale üksikutest kättemaksuaktidest.
