Täna 415 aastat tagasi, 17. juulil 1611, hõivasid Rootsi väed Jacob de la Gardie juhtimisel iidse vene linna Novgorodi. Tollal – vene ajalooteaduses mainitud segaduste ajal – oli Moskva (Moskoovia) põhise Venemaa saatus üldse lahtine, sest Moskva oli hõivatud poolakate poolt, kes olid ametisse pannud isegi oma suurvürsti. Sellega seoses ründas aasta varem, 1610. aastal Moskooviat ka Rootsi, kes väidetavalt tahtis panna Moskva troonile oma mehe Karl Filipi, kuid tõenäolisim oli, et ta tahtis lihtsalt nihutada piiri Moskooviaga veidi ida poole, mis tollal (1582 sõlmitud Pljussa rahuga) kulges üsna teistpoolt Jamburgi. Lisaks oli paljude novgorodlaste sümpaatia Moskoovia asemel Rootsi poolel – tõenäoliselt polnud nad unustanud ei Moskoovia poolset Novgorodi Vabariigi jõuga okupeerimist ja inkorporeerimist 1471. aastal ega ka Ivan Julma poolt 1570. aastal novgorodlaste seas korraldatud massilist tapatalgut piirkonna endale kuulekaks alamaks muutmise nimel.
Moskva jäi aga poolakate kätte vaid kaheks aastaks, kuni 1612. aastani, mil Minini ja Požarski poolt kokkukogutud üksused poolakad Moskvast minema kihutasid. Kuna järgmisel, 1613. aastal (nüüd juba Romanovi dünastia all) taastatud Moskoovial käis sõda kahel rindel – poolakate ja rootslaste vastu – üle jõu, hakati rootslastega otsima rahu. Nii sõlmitigi 1617. aastal Stolbovo rahuleping Rootsi ja Venemaa (Moskoovia) vahel, mille kohaselt andis Rootsi Moskvale viimase nõudmisel Novgorodi kandi tagasi, sai vastutasuks endale aga kogu Ingerimaa ehk varasema Novgorodimaa „vadja viiendiku“.
Nii läks täna 415 aastat tagasi rootslaste poolt hõivatud Novgorod kuus aastat hiljem “vahetuskaubaks” ja Rootsi sai Ingerimaa (varasema Vadjamaa ehk nn. “Suure Vaiamaa”) 87 aastaks enda kätte, asustades sinna Soomest palju elanikke, kelledest hiljem said ingerisoomlased. Ning Moskoovia sai kogu oma sõjalise jõu paisata Poola vastu, kelle väed tõrjuti 17. sajandil Moskvast jupphaaval järjest kaugemale edela poole. Muuhulgas täna 415 aastat tagasi Novgorodi hõivanud (ja ka 1617 Rootsi nimel Stolbovo rahulepingule alla kirjutanud) Jacob de la Gardie oli sündinud 1583. aastal Tallinnas. Tema isa oli Rootsi kuulus väejuht Liivi sõjas Pontus de la Gardie, kes on maetud Tallinna toonkirikusse. Jacob de la Gardie’le kuulus hiljem aga väga palju mõisaid ja lossilääne üle kogu Eesti – Haapsalu, Helme, Viljandi, Tarvastu, Hiiu-Suuremõisa ja Kolga – neist viimane läks tema tütre Christina Katarina kaudu kaudu Stenbockide kätte, kes haldasid sealset jäänukmõisat kuni 1939. aastani.
-Valdo Praust, Facebook 17. juuli 2026
Väljend „iidne vene linn” tulnuks panna jutumärkidesse, kuna Novgorod asub ju teadupärast soomeugrilaste (täpsemalt: läänemeresoomlaste) asualal. Nemad moodustasidki Novgorodi vürstiriigi rahvastikust lõviosa. Muide, sama kehtib ka Pihkva vürstiriigi kohta. Kel on aga kindel soov suurvenelastele lausa ilma seebita pugeda, see saab iidseks vene linnaks nimetada ka Tartut, kuna vürst Jaroslav Targa sõjavägi rajas sinna 1030. aastal linnuse, millele pani nimeks Jurjev. Asjaolu, et enne seda asus samas kohas eest ugalaste linnus nimega Tarbatu, mis vallutati, rüüstati ja hävitati, võib siis taktitundeliselt jätta üldse mainimata…
P.S. Kui hansalinn Novgorodi oleks nimetatud iidseks Vene linnaks, siis vastanuks see tõele, kuna tegu on tõesti iidse linnaga, mis asub juba mitusada aastat Venemaa territooriumil. Väikse algustähega kirjutatud väljendist „iidne vene linn” jääb lünklike teadmistega lugejale aga paraku mulje, et tegu on venelaste iidse linnaga.