Justkui poleks USA sõjaväge juba sandistanud ärkveloleku aktivism kaitseministeeriumi kõrgeimatel tasanditel, viitavad viimased uudised, et ka riigi sõjaväesõidukipark jääb lonkima.
Bideni energiaminister Jennifer Granholm, Kanada päritolu advokaat ja ilma sõjaväelise taustata advokaat, tunnistas eelmisel kolmapäeval senati relvajõudude komiteele, et toetab USA sõjaväelt 2030.aastaks üleminekut täiselektrilistele sõidukitele. See on vähem kui seitse aastat.
Ta lisas:
“Ja ma arvan, et meie sõltuvuse vähendamine ülemaailmselt kaubeldavate fossiilkütuste volatiilsusest, kui me teame, et ülemaailmsed sündmused, nagu sõda Ukrainas, võivad kodumaal elavate inimeste hindu tõsta – see ei aita kaasa energiajulgeolekule.”
„Ma arvan, et energiajulgeolek saavutatakse, kui meil on omakasvatatud puhast energiat, mis on külluses, nagu näete Iowas. Arvame, et suudame olla energiasõltumatuks muutunud maailmas liidrid…”
Tema väited põhinevad mitmetel eksitustel.
Esiteks ei käsitle Granholm seda, kust tuleks energiat liitiumpatareide toiteks, millele elektrisõidukipark tugineks. Üldiselt on rohelise energia valikud väga ebatõhusad ja süsinikupõhised kütused on suure osa riigist peamiseks elektriallikaks. Näib, et nad arvavad, et elekter on maagia, kuid iga kord, kui kliimaaktivist oma elektriautot laadib, kasutab ta selleks kõige tõenäolisemalt “fossiilkütuseid”.
Iowat peetakse kliimaaktivistide seas kuldseks iidoliks oma suurte tuuleveskifarmide tõttu, mis toodavad kuni 40% osariigi elektrienergiast, kuid sellised süsteemid kipuvad karmides tingimustes üles ütlema ega ole kuidagi kaasaskantavad, mistõttu võib imestada, miks Granholm tsiteeris. Iowa kui viide sõjaväe elektrisõidukite õigustamiseks?
Gaasikütusel töötavate sõidukite eelis elektrisõidukite ees on ilmne – laadimisel pole pikka ooteaega, tankimine toimub koheselt ja juurdepääs suurele energiat tootvale allikale pole vajalik. Sõjapiirkonnas on vähe kohti, kuhu Tesla Humvee vooluvõrku ühendada. Elektrisõidukitele üleminek piiraks sisuliselt toiminguid, muutes sõidukid vähem iseseisvaks, väiksema sõiduulatusega ja hõlpsamini häiritavaks.
Teiseks, vahemärkusena, gaasihinnad tõusid juba enne Ukraina sõda valitsuse halvast juhtimisest ja keskpanga raha loomisest põhjustatud inflatsiooni tõttu. Lõpetagem püüdlused põlistada valet, et Venemaa on kuidagi vastutav meie majandusprobleemide eest.
Kolmandaks, mõni aasta tagasi oli USA toornafta netoeksportija ja pärast Bideni sisenemist Valgesse Majja see eelis järsku kadus. See suurenenud tootmine koos Keystone XL torujuhtme valmimisega oleks taganud USA energiajulgeoleku veel paljudeks aastateks. Seda seni, kuni valitsus sekkus naftatootmisse ja Biden blokeeris Keystone’i. Seejärel hakkas ta maha müüma USA strateegilisi naftavarusid, et kunstlikult manipuleerida turuhindu alla, samal ajal ammendades sõjalisi ressursse.
Samuti on oluline mõista, et elektrisõidukite akude loomiseks vajalik liitium kaevandatakse peamiselt välismaalt sellistes riikides nagu Hiina (sageli lapsorjatööga). Kuidas muudab liitiumist sõltuvatele elektrisõidukitele üleminek USA energia turvaliseks, rääkimata sõjaväest?
Neljandaks puuduvad tõendid “kliimakriisist”. Seda pole olemas. Miks me siis sellest üldse räägime?
Pole öelda, kui palju kahju kliimameetmete kava lõpuks USA kaitsevõimetele teeb, kuid üldine suundumus energeetikas on üha suurem tsentraliseerimine. Tsentraliseerimine, erinevalt koondamisest, toob kaasa nõrkuse. USA süsinikul põhineva energia tarbimise vähendamine ja liigne sõltuvus rohelisest elektrivõrgust põhjustavad eeldatavasti järgnevatel aastatel tarbijahindade hüppeliselt tõusu. Viige see kõrgete kulude ja logistilise ebakindluse dünaamika üle sõjaväele ja teil on katastroofi retsept.