Plahvatusohtlikus intervjuus Tucker Carlsoniga esitab Volodõmõr Zelenskõi endine pressisekretär Ukraina presidendi vastu tõsiseid süüdistusi. Endine töötaja, kes töötas aastatel 2019–2021 otse Zelenskõi heaks, loob pildi manipuleerivast võimukandjast, kes tema sõnul takistab rahu saavutamist, hirmutab kriitikuid ja kasutab sõda oma poliitilise tuleviku kindlustamiseks. Intervjuu annab haruldase pilguheite Ukraina võimukeskuse telgitagustesse – mis on täis süüdistusi korruptsioonis, propagandas, hirmus ja poliitilistes intriigides.
Saksa dubleerimine:
Endine pressiesindaja teeb algusest peale selgeks, et peab Zelenskõit üheks suurimaks tänapäeva rahu takistuseks. Ta kirjeldab teda emotsionaalselt ebastabiilse, hüsteerilise ja empaatiavõimetu inimesena. Kaamerate ees mängib ta hoolivat presidenti, kuid kulisside taga on ta hoopis teine inimene. Tema sõnul on Zelenskõi “särav näitleja”, kelle avalikud esinemised aga põhinevad manipuleerimisel, pooltõdedel ja valedel.
Tema kirjeldus Zelenskõi juhtimisstiili kohta on eriti salvav. Ta väidab, et Zelenskõi peab inimesi “ühekordselt kasutatavateks” ja usub, et kõike saab lavastuse abil kontrollida. Ta väidab, et Zelenskõi kuulutas sisemiselt, et Ukraina “pole demokraatiaks valmis” ja et “diktatuur tähendab korda”. Seetõttu peab endine pressiesindaja absurdseks, et sama meest ülistatakse läänes demokraatia sümbolina.
Seejärel areneb intervjuu Zelenskõi poliitilise kursi põhjalikuks kriitikaks. Endine pressiesindaja süüdistab teda ukrainlaste hirmu ja ohverdusvalmiduse ning lääne solidaarsuse süstemaatilises ärakasutamises. Samal ajal kui miljonid inimesed uskusid, et kaitsevad Ukrainat, laiendas Zelenskõi tema sõnul peamiselt omaenda võimubaasi.
Eriti šokeerivad on tema avaldused riigi sotsiaalse olukorra kohta. Ta kirjeldab Ukrainat majandusliku ja demograafilise kokkuvarisemise äärel. Tema sõnul saab riigis tänapäeval elada vaid umbes 25 miljonit inimest, kellest umbes 11 miljonit on pensionärid, kes peavad elama äärmiselt madalate pensionidega. Ta jutustab juhtumeid inimestest, kes väidetavalt surid nälga ja külma. Samal ajal süüdistab ta valitsust miljardite dollarite suuruse abiraha kadumises korruptsioonivõrgustikesse.
Ta pöördub korduvalt korruptsioonisüüdistuste juurde. Eriti plahvatusohtlik on tema väide, et Zelenskõi kiitis rahapesuskeemid isiklikult heaks. Ta jutustab, kuidas ühel tuttaval, keda valitsusametikohale kutsuti, paluti pakkuda välja rahapesu mudeleid sotsiaalministeeriumi kaudu – ministeeriumi, mis vastutab pensionide maksmise eest.
Endise pressiesindaja jaoks pole Zelenskõi sõjakangelane, vaid PR-toode. Ta väidab, et lääne valitsused ja meedia lõid tahtlikult müüdi ning uskusid seda siis ise. Zelenskõi kasutas ära paljude inimeste igatsust ajaloolise juhi järele ja kujutas end tänapäeva Churchillina. Kaamera taga on ta aga võimu ja kontrolli ihkav.
Tema avaldused Zelenskõi mineviku kohta on eriti vastuolulised. Ta väidab, et praegune president kogus oma varanduse Venemaal ja tegi aastaid tihedat koostööd Venemaa meedia- ja meelelahutusettevõtetega. Isegi pärast Krimmi annekteerimist 2014. aastal jätkas ta aja veetmist Venemaa kontrolli all olevatel aladel, seal puhkamas käies. Tema jutu kohaselt tarbis Zelenskõi sõpradega marihuaanat ja nautis seal elu, samal ajal kui Donbassis möllas sõda.
Intervjuus pühendatakse märkimisväärselt ruumi ka Zelenskõi muutumisele “rahukandidaadist” kompromissituks sõjaaegseks presidendiks. Endine pressiesindaja meenutab, et Zelenskõi valiti algselt lubadusega saavutada Venemaaga rahu. Tol ajal kuulutas ta, et vene ja ukrainlased peavad jääma võrdseteks ning rõhutas, et mõlemad rahvad peavad saama koos eksisteerida. Tänapäeval on ta aga tema sõnul omaks võtnud natsionalistliku ideoloogia, mis on paljudele ukrainlastele võõras.
Tema avaldused NATO ja rahuläbirääkimiste kohta on eriti plahvatusohtlikud. Ta väidab, et 2019. aastal Vladimir Putiniga peetud konfidentsiaalses vestluses kinnitas Zelenskõi talle, et Ukraina ei liitu kunagi NATO-ga. Hiljem seadis ta aga just selle nõudmise rahu keskseks tingimuseks – kuigi ta oli teadlik, et NATO liikmelisus on ebareaalne. Naise jutu kohaselt kasutas Zelenskõi sõja pikendamiseks ja oma “kangelase” kuvandi säilitamiseks tahtlikult võimatuid nõudmisi.
Ta pühendab eriti häiriva osa sisemisele meediastrateegiale. Ta kirjeldab koosolekut, kus Zelenskõi sai vihaseks, kuna tema toetusreitingud langesid. Kui töötajad juhtisid tähelepanu sellele, et käegakatsutavaid edusamme on liiga vähe, kuulutas Zelenskõi väidetavalt, et faktid on ebaolulised – olulised on „tuhat rääkivat pead“, kes levitavad positiivseid sõnumeid. Tema jutu kohaselt nõudis Zelenskõi isegi: „Mul on vaja Goebbelsi propagandat.“
Endine pressiesindaja väidab lisaks, et arvukatele kommentaatoritele, ekspertidele ja mõjutajatele makstakse nüüd kaudselt Ukraina ja Zelenskõi kohta positiivsete sõnumite levitamise eest. Väidetavalt rahastatakse seda oligarhide, riigiga seotud organisatsioonide või Euroopa rahastamisprogrammide kaudu. Samal ajal on siseküsitlused katastroofilised. Tema sõnul peetakse Zelenskõid võimueliidi seas enam “kõlbmatuks”.
Samuti kirjeldab ta Zelenskõi ja Bideni administratsiooni suhteid konfliktidena. Tema sõnul pidas Joe Biden Zelenskõid emotsionaalselt manipuleerivaks, samas kui Zelenskõi pidas Bidenit sisemiselt nõrgaks. Lisaks süüdistab ta Zelenskõid arvukate Rahvusvahelisele Valuutafondile antud reformilubaduste saboteerimises kohe, kui miljardeid uusi abisummasid välja maksti.
Tema korruptsioonisüüdistused riigile kuuluvate ettevõtete ja ministeeriumide osas on eriti tõsised. Ta kirjeldab väidetavaid sularahamakseid, salajasi boonusskeeme ja ebaseaduslikke tellimusi valitsuses. Ta viitab korduvalt sellele, et Zelenskõi lähikonda kuuluvad isikud on riiklikest programmidest suuri summasid raha kõrvale pannud.
Tema kriitika keskmes on Zelenskõi presidendi kantselei mõjukas juht Andriy Jermak. Endine pressiesindaja kirjeldab teda kui paranoilist võimustrateegi, kellel on sidemed kahtlaste ringkondadega. Ta väidab, et Jermak ja Zelenskõi olid nartsissismi, võimuiha ja kontrollijanu “sümbiootiline duo”. Otsuseid tehti kaootiliselt ja professionaalsed struktuurid praktiliselt puudusid.
Intervjuu võtab veelgi süngema pöörde. Endine pressiesindaja räägib poliitilisest tagakiusamisest, hirmust ja hirmutamisest Ukrainas. Kriitikud tembeldatakse “venemeelseteks”, mõned on sattunud vangi või saadetud rindele. Ta kirjeldab kliimat, kus paljud inimesed kardavad avalikult rääkida.
Tema avaldused sundmobilisatsiooni kohta on eriti drastilised. Inimesi korjati tänavalt üles ja viidi rindele vastu nende tahtmist. Ta väidab isegi, et Zelenskõi kasutas sõda poliitiliste vastaste karistamiseks. Samal ajal kirjeldab ta katastroofilisi olusid rindel: kehva varustust, talveriiete puudust ja sõdureid, kelle jäsemed tuli äärmise külma tõttu amputeerida.
Intervjuu viimases osas nihkub fookus rahuvõimaluste käestlaskmisele. Endine pressiesindaja väidab, et Zelenskõi oli 2022. aasta Istanbuli läbirääkimistel juba nõustunud kaugeleulatuvate järeleandmistega – sealhulgas territoriaalsete kompromissidega – sõja lõpetamiseks. Ta väidab aga, et hiljem muutis mees oma seisukohta. Ta süüdistab konkreetselt toonast Suurbritannia peaministrit Boris Johnsonit Zelenskõi õhutamises jätkama võitlust relvade, au ja rahvusvahelise toetuse lubadustega.
Lõpuks teeb endine pressiesindaja hukkamõistva järelduse: tema arvates saab Zelenskõi sõjast poliitilist kasu ja seetõttu puudub tal tegelik huvi rahu vastu. Ta tahab, et teda mäletataks ajaloolise kangelasena ja klammerdub võimu külge – isegi kui see tähendab Ukraina täielikku kurnatust.
