Tähelepanu! Tegemist on poliitreklaamiga!
Keeruline aeg, kus kohalike probleemide pundar ja ähvardavalt plahvatusohtlik rahvusvaheline olukord paneb inimesed muretsema enda ja lähedaste tuleviku pärast, mõjub rusuvalt. Seda enam tuleks mõelda, kuidas leida taas see rõõm ja õhin, millega peale Eesti taasiseseisvumist alustati oma riigi ülesehitamist; vastutustunne, millega suhtusid oma otsustesse tolle ajastu legendaarseks muutunud juhtpoliitikud. Kahjuks kohtab tänasel poliitmaastikul kahetsusväärselt palju juhuseotsijaid, kellele pole oluline mitte rahva heaolu, mille eest nad peaksid seisma, vaid enda positsioon toiduahelas, mida meie erakonnad üha enam kujutavad.
Ühtsus on võidu võti.
Eesti on kriisis, mis ei väljendu üksnes inimeste heaolu kiires allakäigus ning demograafilises katastroofis ja seniste väärtuste vastutustundetus hülgamises, vaid ka ükskõiksuses, mida ilmutavad tekkinud olukorra suhtes valitsuserakonnad ning nendega Tallinnas muretult koostööd jätkav, ent riigi tasandil vabastavat jõudu mängiv Isamaa. Just sellistes lootusetuse ja minnalaskmise meeleoludes läheme vastu juba järgmisel kuul toimuvatele kohalike omavalitsuste valimistele, mis annavad hinnangu viimastel aastatel Eestit allakäigutrepile juhatanud Reformierakonnale ja selle süüdimatule partnerile Eesti200-le, ent ka opositsioonijõududele, kes pole kasutanud kõiki võimalusi rahva huvide eest seismisel, mängides Tallinnas koguni topeltmängu mannetu juhtimisega ajalukku minevate sotsidega.
Taolises olukorras ei luba süda jääda kõrvaltvaatajaks ning otsustasin erakondlikust sunnist vaba üksikkandidaadina valimistel osaleda. Kodusel Mustamäel kandideerimiseks sain loosi tahtel numbriks 1219, mis on Eesti ajaloos märgiline arv. 15. juunil 1219 toimus praeguse Tallinna asukohas lahing eesti ja taani vägede vahel, kus peale edu kaldumist ühele ja teisele poole, pärisid lõpuks võidu taanlased ning eesti alad langesid sajandeiks võõra võimu alla. Legendi kohaselt peitus Taanlaste edu saladus selles, et taevast langes alla valge ristiga punane lipp, mida täna tunneme Taani rahvuslipuna, ning kogu taanlaste vägi koondus nagu üks mees selle alla. Eestlastel taoline ühtsust tähistav sümbol puudus, mis saigi lüüasaamise põhjuseks.
Ausus olgu nende valimiste märksõna.
Öeldakse, et kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta, sestap olgu aastaarv 1219 meile meenutuseks, et ühtsuses peitub jõud. Kahjuks muutub maailm, sealhulgas ka veel mõnikümmend aastat tagasi õlg-õla kõrval Balti ketis seisnud tulevikuusku rahvas, ka individualistlikumaks ja norivamaks nende suhtes, kes julgevad mõelda teisiti. Sealt algab ka meie erakondade allakäik, kus demokraatlik debatt on asendunud siseringi diktaadiga, tahe täita rahva ees võetud kohustusi aga kavala poliittehnoloogilise veiderdamisega, mille markantseimaks näiteks on Reformierakonna linnavalitsuses oleku ainsa tõsiseltvõetava ja vajaliku algatuse, lasteaia tasude kaotamise, puhtalt pragmaatilistel põhjustel torpedeerimine. Samasse võib kanda ka Tallinna arengut pärssiva linnapea Ossinovski umbusaldamise läbikukkumine, millega Reformierakond ei läinud nähtavasti tulevasele koostöö taastamisele lootes kaasa. Just poliittehnoloogiatega vehklemine on muutnud erakondliku poliitika rahvale võõraks ning taunitavaks.
Eelnev ei tähenda nagu puuduks erakondlikes nimekirjades väärikad inimesed, kelle kätte võiks tallinlaste elu-olu määravate otsuste langetamise usaldada. Neid leidub, kuid erakondades on nende käed seotud ja kui juhtladvikuga vastuollu satud, järgnevad repressioonid. Sestap lähevadki ausad erakondade liikmed otsustavatel hääletustel südametunnistusega vastuollu, sest kardavad langeda siseringi kriitika alla. Taolisest oma põhimõtetega mängimisest hoidumiseks, lähengi valimistele üksikkandidaadina. Sealjuures võin kinnitada, et minu jaoks pole paariaerakondi, vaid üksnes halvad otsused. Kui mistahes erakond või valimisliit tuleb välja toetust vääriva algatusega, toetan seda, vastavalt oma valijate huvidele ning ootustele. Olen avatud läbirääkimisteks, arutlusteks, ent ei müü põhimõtteid nagu see kodumaises poliitikas on kombeks saanud.
Mille eest tahan seista.
Mulle on oluline sõbralik ja kokkuhoidev Tallinn, kus volikogus ei sõimelda ega tehta vastaseid lihtsalt ärategemisrõõmust maha. Tallinn on viimastel aastatel kannatanud ametikohale sobimatute abilinnapeade mõtlematute otsuste tõttu. Keskerakondlik linnavalitsus polnud Tallinnale mingi õnnistus, kuid praegune nelikliidust kolmikjõuguks amputeeritu on selge õnnetus. Peale oktoobrikuiseid valimisi peame jätkama linnavalitsusega, kus onupojapoliitika asenduks asjatundlikkusega ning moodsa uhuu-demokraatia asemel lähtutaks normaalsetest arengupõhimõtetest.
Lõpetada tuleb liikluslogistika nüri lammutamine, mis loodetud ohutuse asemel tekitab ohtlikke olukordi nii autojuhtidele kui ka jalakäijatele. Tallinna kõnniteed peab vabastama kergsõidukite terrorist, et seal võiksid muretult viibida nii lapsed kui ka vanurid. Kesksotsi Sveti mannetud punased käkid tuleb asendada tõeliste kergliiklusradadega, tagades, et tõuksurid-ratturid neid ka kasutaks. Nõme on olukord, kus autodele kehtestatud 30 kilomeetrise kiiruspiiranguga tänaval kihutab kõnniteel 60 kilomeetrise sõidukiirusega elektriratas.
Kindlasti peab järgmine volikogu koosseis vabastama vanemad lasteaiatasust. Haridus peab olema kõigis astmetes tasuta nagu ka toitlustamine koolides ja lasteaias. Tallinna suurune omavalitsus peab suutma oma lapsi koolitada ja toita.
Linnal tuleb hakata tõsisemalt tegelema ka riigi poolt käest lastud tervishoiuga. Pole normaalne, kui eriarsti juurde pääsemist oodatakse kuid ja isegi perearstile ei pääse enne nädalat. Sellise ebamõistliku rahva tervisega mängimise lõpetamiseks pole tarvis megahaigla projekteerimist ja selle ülalpidamisse miljonite uputamist, vaid piisab, kui linn võtab prassiva tervisekassa tegevused ja perarstikeskuste rahastamise tugevama kontrolli alla, sest pelgast jollerdamisest on kõigil kõrini.
Linna pakutavad hoolekandeteenused nii vanuritele kui teistele abivajajatele peavad muutuma kvaliteetsemaks ning usaldusväärsemaks. Sellesse valdkonda kuulub ka linna elamispindade läbimõeldud arendamine, sest kinnisvara hinnad on vabaturul kerkinud paljude jaoks ulmeliseks.
Mustamäe jaoks on oluline uute tõmbekeskuste rajamine linnaossa, läbimõeldum kaubanduspindade paiknemine ja kodulähedaste töökohtade loomine, milleks vajame selget ettevõtlust ergutavat tegevuskava. Korrigeerimist vajavad ühistranspordiühendused, et ligipääs linnaosa kõikidele asumitele oleks hõlbus ja ühissõidukit ei tuleks lõputult oodata. Taoline ühistranspordivõrgu mõtestatud korrigeerimine peab puudutama kogu pealinna ning kindlasti tuleb tõkestada plaanid muuta ühistransport taas tasuliseks, mis ei anna erilist rahalist võitu, küll aga viib vähekindlustatud peredelt taas märgatava osa sissetulekutest.
Me suudame muuta Tallinna taas inimkeskseks, tulevikku suunatud arengupotentsiaaliga linnaks, kui oskame valida erakondlikust kuuluvusest olenemata just neid inimesi, kes oma eelneva tegevusega on sisendanud usaldust, näidates, et suudavad ausalt probleeme käsitleda ja tegutseda nende kõrvaldamise nimel.
Head mustamäelased, kes juhtute seda lugu lugema ning kõik toredad linlased, kes minu mõtteid jagavad! Jätke meelde kandidaat 1219, sest vaid koos edasi minnes suudame võita lahingu ning tõrjuda eemale võõra ja vaenuliku.
Ühtsus on võidu võti.
Eesti on kriisis, mis ei väljendu üksnes inimeste heaolu kiires allakäigus ning demograafilises katastroofis ja seniste väärtuste vastutustundetus hülgamises, vaid ka ükskõiksuses, mida ilmutavad tekkinud olukorra suhtes valitsuserakonnad ning nendega Tallinnas muretult koostööd jätkav, ent riigi tasandil vabastavat jõudu mängiv Isamaa. Just sellistes lootusetuse ja minnalaskmise meeleoludes läheme vastu juba järgmisel kuul toimuvatele kohalike omavalitsuste valimistele, mis annavad hinnangu viimastel aastatel Eestit allakäigutrepile juhatanud Reformierakonnale ja selle süüdimatule partnerile Eesti200-le, ent ka opositsioonijõududele, kes pole kasutanud kõiki võimalusi rahva huvide eest seismisel, mängides Tallinnas koguni topeltmängu mannetu juhtimisega ajalukku minevate sotsidega.
Taolises olukorras ei luba süda jääda kõrvaltvaatajaks ning otsustasin erakondlikust sunnist vaba üksikkandidaadina valimistel osaleda. Kodusel Mustamäel kandideerimiseks sain loosi tahtel numbriks 1219, mis on Eesti ajaloos märgiline arv. 15. juunil 1219 toimus praeguse Tallinna asukohas lahing eesti ja taani vägede vahel, kus peale edu kaldumist ühele ja teisele poole, pärisid lõpuks võidu taanlased ning eesti alad langesid sajandeiks võõra võimu alla. Legendi kohaselt peitus Taanlaste edu saladus selles, et taevast langes alla valge ristiga punane lipp, mida täna tunneme Taani rahvuslipuna, ning kogu taanlaste vägi koondus nagu üks mees selle alla. Eestlastel taoline ühtsust tähistav sümbol puudus, mis saigi lüüasaamise põhjuseks.
Ausus olgu nende valimiste märksõna.
Öeldakse, et kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta, sestap olgu aastaarv 1219 meile meenutuseks, et ühtsuses peitub jõud. Kahjuks muutub maailm, sealhulgas ka veel mõnikümmend aastat tagasi õlg-õla kõrval Balti ketis seisnud tulevikuusku rahvas, ka individualistlikumaks ja norivamaks nende suhtes, kes julgevad mõelda teisiti. Sealt algab ka meie erakondade allakäik, kus demokraatlik debatt on asendunud siseringi diktaadiga, tahe täita rahva ees võetud kohustusi aga kavala poliittehnoloogilise veiderdamisega, mille markantseimaks näiteks on Reformierakonna linnavalitsuses oleku ainsa tõsiseltvõetava ja vajaliku algatuse, lasteaia tasude kaotamise, puhtalt pragmaatilistel põhjustel torpedeerimine. Samasse võib kanda ka Tallinna arengut pärssiva linnapea Ossinovski umbusaldamise läbikukkumine, millega Reformierakond ei läinud nähtavasti tulevasele koostöö taastamisele lootes kaasa. Just poliittehnoloogiatega vehklemine on muutnud erakondliku poliitika rahvale võõraks ning taunitavaks.
Eelnev ei tähenda nagu puuduks erakondlikes nimekirjades väärikad inimesed, kelle kätte võiks tallinlaste elu-olu määravate otsuste langetamise usaldada. Neid leidub, kuid erakondades on nende käed seotud ja kui juhtladvikuga vastuollu satud, järgnevad repressioonid. Sestap lähevadki ausad erakondade liikmed otsustavatel hääletustel südametunnistusega vastuollu, sest kardavad langeda siseringi kriitika alla. Taolisest oma põhimõtetega mängimisest hoidumiseks, lähengi valimistele üksikkandidaadina. Sealjuures võin kinnitada, et minu jaoks pole paariaerakondi, vaid üksnes halvad otsused. Kui mistahes erakond või valimisliit tuleb välja toetust vääriva algatusega, toetan seda, vastavalt oma valijate huvidele ning ootustele. Olen avatud läbirääkimisteks, arutlusteks, ent ei müü põhimõtteid nagu see kodumaises poliitikas on kombeks saanud.
Mille eest tahan seista.
Mulle on oluline sõbralik ja kokkuhoidev Tallinn, kus volikogus ei sõimelda ega tehta vastaseid lihtsalt ärategemisrõõmust maha. Tallinn on viimastel aastatel kannatanud ametikohale sobimatute abilinnapeade mõtlematute otsuste tõttu. Keskerakondlik linnavalitsus polnud Tallinnale mingi õnnistus, kuid praegune nelikliidust kolmikjõuguks amputeeritu on selge õnnetus. Peale oktoobrikuiseid valimisi peame jätkama linnavalitsusega, kus onupojapoliitika asenduks asjatundlikkusega ning moodsa uhuu-demokraatia asemel lähtutaks normaalsetest arengupõhimõtetest.
Lõpetada tuleb liikluslogistika nüri lammutamine, mis loodetud ohutuse asemel tekitab ohtlikke olukordi nii autojuhtidele kui ka jalakäijatele. Tallinna kõnniteed peab vabastama kergsõidukite terrorist, et seal võiksid muretult viibida nii lapsed kui ka vanurid. Kesksotsi Sveti mannetud punased käkid tuleb asendada tõeliste kergliiklusradadega, tagades, et tõuksurid-ratturid neid ka kasutaks. Nõme on olukord, kus autodele kehtestatud 30 kilomeetrise kiiruspiiranguga tänaval kihutab kõnniteel 60 kilomeetrise sõidukiirusega elektriratas.
Kindlasti peab järgmine volikogu koosseis vabastama vanemad lasteaiatasust. Haridus peab olema kõigis astmetes tasuta nagu ka toitlustamine koolides ja lasteaias. Tallinna suurune omavalitsus peab suutma oma lapsi koolitada ja toita.
Linnal tuleb hakata tõsisemalt tegelema ka riigi poolt käest lastud tervishoiuga. Pole normaalne, kui eriarsti juurde pääsemist oodatakse kuid ja isegi perearstile ei pääse enne nädalat. Sellise ebamõistliku rahva tervisega mängimise lõpetamiseks pole tarvis megahaigla projekteerimist ja selle ülalpidamisse miljonite uputamist, vaid piisab, kui linn võtab prassiva tervisekassa tegevused ja perarstikeskuste rahastamise tugevama kontrolli alla, sest pelgast jollerdamisest on kõigil kõrini.
Linna pakutavad hoolekandeteenused nii vanuritele kui teistele abivajajatele peavad muutuma kvaliteetsemaks ning usaldusväärsemaks. Sellesse valdkonda kuulub ka linna elamispindade läbimõeldud arendamine, sest kinnisvara hinnad on vabaturul kerkinud paljude jaoks ulmeliseks.
Mustamäe jaoks on oluline uute tõmbekeskuste rajamine linnaossa, läbimõeldum kaubanduspindade paiknemine ja kodulähedaste töökohtade loomine, milleks vajame selget ettevõtlust ergutavat tegevuskava. Korrigeerimist vajavad ühistranspordiühendused, et ligipääs linnaosa kõikidele asumitele oleks hõlbus ja ühissõidukit ei tuleks lõputult oodata. Taoline ühistranspordivõrgu mõtestatud korrigeerimine peab puudutama kogu pealinna ning kindlasti tuleb tõkestada plaanid muuta ühistransport taas tasuliseks, mis ei anna erilist rahalist võitu, küll aga viib vähekindlustatud peredelt taas märgatava osa sissetulekutest.
Me suudame muuta Tallinna taas inimkeskseks, tulevikku suunatud arengupotentsiaaliga linnaks, kui oskame valida erakondlikust kuuluvusest olenemata just neid inimesi, kes oma eelneva tegevusega on sisendanud usaldust, näidates, et suudavad ausalt probleeme käsitleda ja tegutseda nende kõrvaldamise nimel.
Head mustamäelased, kes juhtute seda lugu lugema ning kõik toredad linlased, kes minu mõtteid jagavad! Jätke meelde kandidaat 1219, sest vaid koos edasi minnes suudame võita lahingu ning tõrjuda eemale võõra ja vaenuliku.
Vsevolod Jürgenson
