Kõikjal maailmas on muutunud probleemiks rahva usaldamatus poliitikute suhtes ning poliitikute võõrdumine rahvast. Eesti pole selles osas erand. Meie peaministri õpetajate streigiga seonduvad mõtteavaldused üksnes kinnitavad seda.
Poliitika on juba oma olemuselt korruptiivne, sest erakonnas ei edene mitte need, kellel on hea haridus, oskus protsessidele süsteemselt läheneda ning kes omavad empaatiavõimet, vaid eelkõige broilerid, kes oskavad juhtfiguuridele pugeda, nende rumalametelegi otsustele kaasa plaksutada ning igal võimalikul viisil oma lojaalsust demonstreerida. Nii juhtubki, et tühisused haaravad erakonnas võimu ning kui satutakse valitsusse, võtavad kõlupead ka riigis juhtiva rolli. On ju kummaline, et ministri toolile istumiseks pole tarvis valdkonna alaseid teadmisi toetavat haridust, vaid piisab, kui oled end lühikesel erakonnapingil piisavalt ette nüginud ja vandunud truudust erakonna esimehele ning tema lähikonnale. Ministrite harimatus oma vastutusalas on põhifaktor, mis valitsuste töö naeruväärselt kohmakaks muudab, sestap ei kujuta valitsuskabineti koosolek endast mitte arengumootorist mõttekoda, vaid poliitiliste egode eneseeksponeerimisele keskendunud haledat harrastusteatrit.
Kiirpilk Eesti valitsusele.
Ent heidame kiire pilgu praeguse, valdava osa eestlaste jaoks ebaõnnestunud valitsuse ministrite ettevalmistusele oma ametiks. Mitmetel ministriameti pidajatel on valdkonda toetavat haridust kinnitav tunnistus ette näidata. Kas läbitud stuudiumist neile ka midagi külge jäi, on juba eraldi küsimus. Silma paistab aga mitmeid tegelasi, kellel puudub haridus oma vastutusala juhtimiseks.
Rahandusminister Mart Võrklaev on lõpetanud Eesti Maaülikooli geodeesia eriala, kust ei saanud kindlasti mingit ettevalmistust riigi rahanduse kallal laamendamiseks.
Regionaalminister Madis Kallas on lõpetanud Tallinna Ülikoolis kehakultuuri eriala. Kuidas aitab see kaasa regionaalprobleemide lahendamisele, jääb selgusetuks.
Regionaalministri koolivend, siseministri ametisse sattunud Lauri Läänemets, lõpetas Tallinna Ülikoolis rekreatsioonikorralduse eriala. Mil viisil hõlbustavad teadmise kaitse-, puhke- ja haljasalade majandamisest teha otsuseid sisejulgeolekus, jääb samuti mõistmatuks.
Välisminister Margus Tsahkna õppis aastatel 1996–2002 Tartu Ülikoolis usuteaduskonnas ja õigusteaduskonnas. Andmed ülikooli lõpetamise kohta puuduvad. Aastatel 1999-2000 väisas ta Toronto Ülikooli, saades seal mõningast koolitust rahvusvahelise õiguse alal. Kõrgkoolidiplomit tal tõenäoliselt ette näidata pole, ent välispoliitikas sebimiseks tundub julgust piisavat.
Ebalust tekitab seegi, et riigi kultuurielu juhib Tallinna Pedagoogikaülikooli näitejuhtimise eriala diplomiga endine raadiohääl Heidy Purga.
Peaministril Kaja Kallasel on ette näidata neli aastata Tartu Ülikooli õigusteadust ja kolm aastat Estonian Business Schooli. See võib tunduda piisava haridusena peaministri rolli kandmiseks, kuid kuulates peaministri argumenteerimata ning kehva lausestusega kõnesid, tekib hoopis küsimus, kuidas on võimalik, et selliste lugupeetud koolide lõpetaja jääb oma tasemelt alla gümnaasiumilõpetajale?
Korruptiivse poliitika aabits.
Ole järjekindel erakonna juhfiguuridele külje alla pugemises, treeni oma nahk piisavalt paksuks, et šaakalajakirjanike kisa sulle korda ei läheks, kruvi enesehinnang lakke ja vilista selle peale, milliseid jamasid sinu asjatamine riigile ning rahvale kaasa toob, ja oledki poliitikas tegija. Selline on meie poliitstaaride aabitsatarkus, mille järgi juhindutakse. Pole siis ime, et poliitiliste erakondade kõrval hakkavad igapäevase elu kujundamisel üha olulisemat rolli mängima kogukonnad, survegrupid, mõttekaaslaste ühendused, kus juhtpositsioonile võib jõuda üksnes teemat vallates ning kindlaid seisukohti omades, mitte tänu sellele, et kellelgi kintsu kaabid. Eestis nagu mujalgi maailmas, päästaks meid paljudest riigielulistest nõmedustest see, kui õpime hindama haridust ning teeme selget vahet, et majandust ei juhi ministrikabinetist filoloog ning sotsiaalvaldkonna üle ei otsusta IT spetsialist. Poliitilise korruptsiooni suhtes ametikohtade jaotamisel valitsuses ja riigiasutustes, tuleks aga olla sama sallimatu nagu rahapakkide kuhjamisega ämma päevinäinud öökappi.
Vsevolod Jürgenson
