5. oktoobril tähistame õpetajatepäeva ning sel puhul on paslik taaskord mõelda, millistes oludes vormivad meie õpetajad maailma targemaid lapsi. Pole saladus, et elame lõhestunud ühiskonnas, kus ühelt poolt kasvavad parimaid PISA testi tulemusi saavutavad õpilased, teisalt pole enam häbiasi olla rumal, ülbe ja ninakas, sest kuulsaks ei saada mitte läbi loomingu või teadustöö, vaid tõsielusaates paljast ihu välgutades ning lihtviisil nõmetsedes. Vaimuvaesust ülistavas kogukonnas on tõeliseks imeks, et leidub veel õpetajaid, kes suudavad anda uuele põlvkonnale endast parima nii teadmiste kui terve ja empaatilise ellusuhtumise näol.
Väärtustagem õpetajate tööd!
Õpetajatepäeval ei saa üle ega ümber palgateemast. Pole ju saladus, et samal ajal, kui riigiametites toimub kibe palgakasv, ei ole pedagoogidele makstavad summad märkimisväärselt kerkinud. Inflatsioon, mille on vallandanud halvad otsused nii Brüsselist kui Toompealt, õgivad ära sellegi pisku, mida lubati valitsuse poolt õpetajate leeris kasvava rahulolematuse rahustamiseks palganumbrile lisada. Ikka veel usuvad riigi rahakoti raudu näppivad poliitikud, et õpetajad peaksid tegema tööd üksnes missioonitundest. Seni kuni valitsuseni ei jõua arusaam, et ilma hästi tasustatud ning normaalsel koormusel töötavate pedagoogideta pole Eestil tulevikku, püsib õhus õpetajate streigi ähvardus.
Eestikeelne haridus päriselt.
Viimastel aastatel on koolide õpirahu häirinud küündimatud reformikavad, millega tulnud välja asjapulgad, kellele pole tähtis mitte see, kui kvaliteetset haridust meie koolides jagatakse, vaid eelkõige avalikkusele poliitiliste sõnumite saatmine. Stabiilse haridusfooni loomise asemel loosungliku keeldude-käskude jagamisele pühendumise näiteks on ülejala eestikeelsele haridusele üleminek. Kuidas see tegelikkuses välja kukub, ei huvita kedagi, tähtis on emotsioone kütta ning end isamaalise aupaistega ümbritseda. Ei anta aru, et mitmes Eesti piirkonnas, näiteks Ida-Virus ja Lasnamäel tähendab läbimõtlematu eestikeelsele haridusele üleminek hoopis eesti koolide kinnipanekut ning suurt hulka poolharimatuid muukeelseid õpilasi. Kas õpetajad selles tormis pinnale jäävad või upuvad, poliitikuid ei huvita, sest neil on ajada oma agenda, mis ei ühti eesmärgiga anda igale Eestis elavale lapsele parim haridus, mille tagab riigikeelne õpe alates lasteaiast ning sealt edasi kooli lõpuni välja. Sellist pikemat protsess aga kampaania korras ei teosta. Jääb vaid küsida, miks ei hakatud sellega tegelema juba kümme-kakskümmend aastat tagasi?
Kool annab tuleviku.
Eesti kool pole veel kunagi seisnud nii ebakindlal pinnal, kui praegu. Ei jätku raha tervisliku koolitoidu pakkumiseks, peaminister soovitab kokku hoida küttekuludelt, sundides lapsi ja õpetajad istuma külmades klassides, õpetajate ja õpilaste närve kruvivad üles meedias võimenduvad sõjajutud ning masendavad tulevikuennustused. Ja ometi kool püsib, poliithüsteerikute ja tühisust kultiveeriva meedia kiuste, kujutades endast lootuse saart, mis sisendab noortesse usku, et teadmised on püsiv väärtus.
Koolist ja õpetajatest sõltub, kas meie noored väljuvad praegusest keerulisest ajast vaimselt tervete ning teadmisjanustena, valmis Eesti elu edasi viima. Peame uskuma, et nii juhtub, sest teisi võimalusi meil pole.
Vsevolod Jürgenson
