Olen kindlalt seda meelt, et Eesti emad-isad tuleb vabastada kohustusest maksta lasteaia kohatasu. Vähemalt niipalju võiksime teha nende heaks, kes kasvatavad meie riigile uusi kodanikke olukorras, kus rahvast ähvardab väljasuremine ning asendamine Aafrikast ja Aasiast kutsutud migrantidega. Ometi ei taha see osa kodanikest, kellele mingil põhjusel armas Reformierakonna maksudega kägistav poliitika, tunnistada tõsiasja, et haridus peab olema meie riigis tasuta igas astmes, hõlmates ka alusharidust. Kuna otseselt ei soovita tulla välja inetu kahjurõõmsa avaldusega, et mida need emmed-issid ikka kätt riigi taskusse soovivad ajada, parem mõelgu enne, kui endale põngerjad soetavad, püütakse mõtet lasteaia kohatasude kaotamisest naeruvääristada küsimusega, et kust see raha peaks siis võetama, kui seda va krõbisevat isegi riigiasutuste suvepäevade korraldamiseks napib? Üks pahane kodanik esitas mulle läbi facebooki otsese küsimuse, tsiteerin: “Mõte (lasteaia kohatasude kaotamisest) on ju ilus. Ilus oleks välja tuua ka valdkonnad, mille arvelt võetakse raha, et korvata kohatasu. Iga inimene peaks teadma, ka poliitik, et tasuta asju pole olemas. Iga tasuta teenus tuleb millegi arvelt.” Eeltoodust selgub, kuidas reformivalitsuse esmapilgul mõttetuna tunduv ideoloogiline mull riigieelarve täbarast seisust, mis ei luba inimeste heaks midagi ära teha, leiab andunud uskujaid.
Raha siiski leidub.
Vastab tõele, et riigi eelarve on miinuses ja raha mõistlike tegevuste jaoks napib. Kitsaaskohti püütakse siluda inimesi vaeseks muutvate maksutõusudega. Ent kas maksudega lajatamine on ainus relv eelarvedefitsiidiga võitlemiseks. Tervisekassa imeline oskus leida kahesajamiljonilise võla kiuste sadu tuhandeid üüratult ägeda peo korraldamiseks, tõestab, et riigiametites seda va kõbinat siiski jätkub. Ent laristamise vaieldamatu meistriklass on tervisekassa imeline ruumirendi lugu. Kolides 2800 ruutmeetriselt pinnalt kolmandiku võrra väiksemale ent luksuslikule 1900 ruudule, makstakse kuus ikka üle 60 000 renti ning seda veel halduriteenusest loobudes. Vat see on tõelise härrandliku riigiaparaadi käitumisnormide musternäide! Teeme mis tahame ja keegi ei vastuta! Peasulile antakse aga viimases hädas võimalus lahkuda võidukalt omal soovil.
Muidugi võib küsida, kuidas seostub tervisekassa kuritegelik rahaloopimine lasteaia kohatasudeks vaja minevate vahenditega. Aga väga selgelt. Kui Eesti Vabatiigis oleks valitsusaparaadi ja riigiasutuste rahakasutuse üle kontroll, jätkuks raha nii lasteaia kohatasudest loobumiseks, kui ka suuremateks pensioniteks ja sotsiaaltoetusteks. Kuna aga kontroll riigiasustuste üle puudub, sest poliitikute huvid osavalt füüri liigutada, loovad raiskamiseks soodsa pinnase, tehakse süüdimatult kulutusi, mille eest erasektoris pead ei silitataks ning paisutatakse eesmärgipäratult kaadrit, sest eks kõik broilerid vaja ju hästi tasustatud stardipakku, et muretult rahvast põlgavaks eliitpoliitikuks areneda. Kunstlikult lakke tõstetud palgad, segased hanked ja kontoripindadega priiskamine on ministeeriumide ja riigiasutuste puhul üksnes jäämäe veepealne osa. Keegi pole viimastel aastatel tegelenud auditiga, kas meil on riigiteenistuses ikka neid kümneid tuhandeid usinaid ametnikke ja nõunikke tarvis. Ehk saaksime toda riigirähklejate armeed oluliselt vähendada, kui kaoks dubleerimine, liigne administreerimine ja otsesõnu lollused, mida püütakse mingite euronõuetega õigustada.
Ühe dokumendi asemel kaks, mida menetleda.
Hiljuti esitas üks mu tuttav sotsiaalametile avalduse pensionile minekuks ning lisas, nagu nõutud, väljavõtte tööraamatust. Kuu hiljem sai ta karmilt noomida, sest oli jätnud tööraamatu eesti keelsele koopiale lisamata vene keelse osa. Kui ta ametnikele selgitas, et vene keelne on eesti keelsega üks ühele identne, kuulis ta vastuseks, et lõpetagu demagoogitsemine, sest seadus nõuab mõlema keelevariandi esitamist, et amet saaks neis kajastuvat võrrelda. Uurides, mis on taolise tegevuse eesmärk, kui ta on valmis allkirjaga kinnitama, et vene keelses osas pole tõepoolest midagi taolist, mida eesti versioon juba ei kajastaks, lõpetati teema kurja hoiatusega, et kui ta üldse tahab penssi saada, jätku jura ja saatku mitte mingit uut infot sisaldavad tööraamatu väljavõtted ära.
Milleks siis on vaja andmeid, mis juba olemas? Aga selleks, et ametnikud saaksid neid menetleda, sest menetlemine toob tublidele riigiteenistujatele ja omavalitsuste ametnikele leiva lauale. Ja nii lisab sotsiaalamet kaht identset keelevarianti nõudes usinale personalile töötunde, mida võiks märksa mõttekamalt kasutada. Aga milleks mõelda efektiivsusele, kui keegi ei küsi, et kulla sotsiaalstaf, miks te raiskate ressurssi mõttetustele?
Oo, menetlus, sa oled kaunis!
Sarnane menetluspidu toimub kõigis riigi- ja omavalitsusasutustes, näiteks Tallinna linnaplaneerimisametis, kus kümme ametnikku tegelevad sama planeeringudokumendi läbihekseldamisega. Pole siis imestada, et tagasihoidliku arvu detailide kehtestamiseks, läheb tarvis kümneid kattuvate ülesannetega ametnikke, kes suudavadki muuta detailplaneeringute menetlemise viis, kümme või enam aastat kestvaks kadalipuks ning võtta arendajatelt viimast, sest tänu karmidele planeeringutingimustele ja menetlejate aeglusele, saavad leiba mitte üksnes nemad, vaid ka lõputuis planeeringuprotsessides osalevad bürood. Veski jahvatab, jahu ei tule, aga kõik on rahul.
Kui suudaksime ametid panna tööle efektiivsemalt, poleks tarvis niipalju töötajaid ja büroopindu. Ja korraga selguks, et see 290 miljonit, mida riik loodab uute maksutõusudega teenida, on juba praeguse maksukoormuse juures olemas, kui protsesse vaid eesmärgipärasemaks muuta ja kindlustada ametite ning riigiasutuste tõeline juhtimine, mitte kutsuda asjatama ajuhiiglasi, kes suvepäevadel šampakorke paugutavad või siis sootuks süüdimatult riigifirma miljonid Utahi kõrbesse matavad. Aga tühja sellest Utahi afäärist! Auvere elektrijaama ehituseks kulus 600 miljonit, nüüd hinnatakse jaama väärtust koos kinnistuga 50 miljonile eurole. Kuhu kadusid sajad miljonid, millega oleks saanud rahastada riigile olulisi projekte ja kes vastutab? Laiutame käsi ja kehitame õlgu, sest Eesti avatud demokraatias ei vastuta peale maksukütkes rahva keegi.
Väike riik, ent suured kulud.
“Ärge virisege!” manitsevad meie kõrgepalgalised taidlejatest ministrid vaesuvat rahvast . “Raha ei tule juurde, kõige eest tuleb maksta, miski pole tasuta ja ainus tee, kuidas riiki veepeal hoida, on makse kergitada,” kiitlevad targad. Ent vaadakem hetkeks kainel pilgul väikesele riigile ülejõu käivat poliitilist näitelava.
Meid püütakse veenda, et kui Toompeal ei istuks 101 niinimetatud rahvaesindajat, oleks meie demokraatiaga kööga. Kas ikka oleks? Kas miljoni elanikuga riigi esinduskogus peab ikka istuma sada tegelast, kellest suur osa ei vaevu tegema muud, kui igasuguse usalduse minetanud valitsuse otstarbetutele otsustele takka kiitma? Toompeal kõlgub isegi taolisi superpoliitikuid, kelle karjääri jooksul on ainsaks saavutuseks esinduskulude sendi pealt raiskamine.
101 – milleks? Meist rahvaarvult neli korda suurema Soome eduskunnas on 200 rahvaasemikku, ehk üks ca 28000 soomlase kohta. Eestis valitakse üks rahvaesindaja 13500 kodaniku kohta. Milleks siis hoida töös nii suurearvulist riigikogu, kui sama töö teeks ära ka poole väiksema koosseisuga? Rahaline võit ulatuks sadadesse miljonitesse.
Veelkord toretsevast riigiaparaadist.
Jutte, kuidas Eestis vegeteerib liialt suur ametnike ja riigiteenistujate armee, on räägitud pikalt. Samas pole tarbetu ametnikemassi koomaletõmbamisega hakkama saadud ning kohustusi dubleeriv ja menetlusi venitades oma vajalikkust õigustav kõrgepalgaliste vägi aina paisub. Koondades riigiaparaati veerandi võrra, säästaksime miljardeid. Jättes moodustamata kliimaministeeriumi targal juhtimisel ehitatava, enam kui 60-miljonit maksma mineva ökohoone tiiva alla planeeritud 400 kõrgepalgalise ametnikuga regionaalarengu ametkonna ning sulgedes eesmärgitu rahalaristamise musternäite EAS-i, mille 578 pühendunud bürokraadi tegevus on kukutanud kodumaise ekspordi musta auku, hoiaksime aastas kokku sadu miljoneid. “Aga raha pole, ega tule,” teab võrratu Michal.
Kallis presidendiinstitutsioon.
Peale Lennart Meri lahkumist pole Kadriorus nähtud presidenti, kelle süda rahvaga samas rütmis tuksuks. Ühed kadriorglased paistsid silma kurjade manitsejatena, teised on pidanud muhedalt madalat joont, kuid kas sellele tuleb kulutada kümneid miljoneid aastas? President võiks ajada läbi märksa tagasihoidlikumate tööruumide, isikliku koka, kolme autojuhi ja aednikuta ning taas jääks raha eesmärgipärasteks kulutusteks, näiteks vanemate vabastamiseks lasteaia kohatasudest kogu riigis.
Raha põletav riigitelevisioon.
Väikesel Eestil on 3 riigi poolt finantseeritavat telejaama. Äkki piisaks ühest. Aga ei. ERR on nagu põhjatu auk, kuhu heidetud raha ei näe enam keegi, sest kvaliteete toodangu asemel jõuavad ekraanile kallutatud uudised, drag showd, õlgu kehitama panevad von Fockid ja lõputult vinduv Õnne saaga. Isegi kunagise hiilguse sära ei võimalda praeguse loomepotentsiaaliga tõusta ka peale uue megahoone valmimist endiste aegade tasemele. Milleks siis raisata televisioonile kümneid miljonid aastas. Kui erakanalid tegelevad pidevalt kulude kokkuhoiuga, miks peab siis riigitelevisioon pidama pidu katku ajal?
Vahendeid hekseldavad MTÜ-d.
Eestis on paljud nupumehed leidnud mõnusa viisi, riigilt MTÜ-stumisega raha üle lüüa. Registreerid seksuaalvähemuste kaitse, naiste õiguste, migrantide kodustamise, kanade puuris pidamise keelustamise ja teiste sarnaste moeröögatustega tegeleva MTÜ ning saad taotleda mitmesuguseid abirahasid. Aruandes näitad, kuidas sulle uue ametiauto soetanud MTÜ muudab maailma paremaks ning paneb rumalaid eestlasi euroopalikke väärtusi kummardama. Kui lõpetada rahva raha eest MTÜ-de poputamine, tekiks taas miljonitesse ulatuv kokkuhoid.
Rahalaevad kaugetesse maadesse.
Me oleme nii vaesed, et peame inimestelt käsi pikalt toetusraha lunima. Meie meditsiin on miinuses ja tasuta arstiabi asendub jõudsalt kalli erameditsiiniga, sest kui tahad ellu jääda, tuleb plekkida, samas saadame teele rahalaevu mujale maailma, kus väidetavalt pidavat abi hädasti oodatama. Äkki aitaks enda abivajajaid, seda veerandit elanikkonnast, kellel pole toimetulekuga hõisata? Miks nutame nälgivate laste pärast Aafrikas, kui suurel osal meie enda lastest on koolis pakutav lõuna ainus korralik söögikord päevas? Olgem ausad ja tunnistagem, et abi on tarvis siin, Eestis.
Teeme rahaasjad korda.
Olengi jõudnud kohani, kus võin kinnitada, et sajad miljonid, ehk isegi miljardit paar aastas, põletatakse kohalikus bürokraatia- ja poliitahjus õndsalt tuhaks, kuid sellest pole ju viisakas kõnelda, sest meil on kõik korras. Poliitikud hoolivad, riigiasutused on professionaalselt ning kokkuhoidlikult juhitud ja korruptsiooni pole, sest kui aastainimene Lehtme meid paljaks lüpsab, leidub ikka mõni pai prokurör, kes muudab omastamise aktivisti poolseks üksnes näpuvibutust väärivaks tillu-lillu eksimuseks ning paljaks kooritud MTÜ kinnitab õhinal, et ei taha süüdlaselt mingit raha tagasi nõuda, sest nagunii sentigi ei saa.
“Ei saa, ei taha, ei oska laristamist ja kuritegelikku riigi rahasse suhtumist lõpetada,” on meie valitsuse resümee toimuvast ning seepärast suhtutaksegi nii valulikult ettepanekusse kõigis astmetes hariduse ühetaolisest tasuta võimaldamisest.
Raha siiski leidub.
Vastab tõele, et riigi eelarve on miinuses ja raha mõistlike tegevuste jaoks napib. Kitsaaskohti püütakse siluda inimesi vaeseks muutvate maksutõusudega. Ent kas maksudega lajatamine on ainus relv eelarvedefitsiidiga võitlemiseks. Tervisekassa imeline oskus leida kahesajamiljonilise võla kiuste sadu tuhandeid üüratult ägeda peo korraldamiseks, tõestab, et riigiametites seda va kõbinat siiski jätkub. Ent laristamise vaieldamatu meistriklass on tervisekassa imeline ruumirendi lugu. Kolides 2800 ruutmeetriselt pinnalt kolmandiku võrra väiksemale ent luksuslikule 1900 ruudule, makstakse kuus ikka üle 60 000 renti ning seda veel halduriteenusest loobudes. Vat see on tõelise härrandliku riigiaparaadi käitumisnormide musternäide! Teeme mis tahame ja keegi ei vastuta! Peasulile antakse aga viimases hädas võimalus lahkuda võidukalt omal soovil.
Muidugi võib küsida, kuidas seostub tervisekassa kuritegelik rahaloopimine lasteaia kohatasudeks vaja minevate vahenditega. Aga väga selgelt. Kui Eesti Vabatiigis oleks valitsusaparaadi ja riigiasutuste rahakasutuse üle kontroll, jätkuks raha nii lasteaia kohatasudest loobumiseks, kui ka suuremateks pensioniteks ja sotsiaaltoetusteks. Kuna aga kontroll riigiasustuste üle puudub, sest poliitikute huvid osavalt füüri liigutada, loovad raiskamiseks soodsa pinnase, tehakse süüdimatult kulutusi, mille eest erasektoris pead ei silitataks ning paisutatakse eesmärgipäratult kaadrit, sest eks kõik broilerid vaja ju hästi tasustatud stardipakku, et muretult rahvast põlgavaks eliitpoliitikuks areneda. Kunstlikult lakke tõstetud palgad, segased hanked ja kontoripindadega priiskamine on ministeeriumide ja riigiasutuste puhul üksnes jäämäe veepealne osa. Keegi pole viimastel aastatel tegelenud auditiga, kas meil on riigiteenistuses ikka neid kümneid tuhandeid usinaid ametnikke ja nõunikke tarvis. Ehk saaksime toda riigirähklejate armeed oluliselt vähendada, kui kaoks dubleerimine, liigne administreerimine ja otsesõnu lollused, mida püütakse mingite euronõuetega õigustada.
Ühe dokumendi asemel kaks, mida menetleda.
Hiljuti esitas üks mu tuttav sotsiaalametile avalduse pensionile minekuks ning lisas, nagu nõutud, väljavõtte tööraamatust. Kuu hiljem sai ta karmilt noomida, sest oli jätnud tööraamatu eesti keelsele koopiale lisamata vene keelse osa. Kui ta ametnikele selgitas, et vene keelne on eesti keelsega üks ühele identne, kuulis ta vastuseks, et lõpetagu demagoogitsemine, sest seadus nõuab mõlema keelevariandi esitamist, et amet saaks neis kajastuvat võrrelda. Uurides, mis on taolise tegevuse eesmärk, kui ta on valmis allkirjaga kinnitama, et vene keelses osas pole tõepoolest midagi taolist, mida eesti versioon juba ei kajastaks, lõpetati teema kurja hoiatusega, et kui ta üldse tahab penssi saada, jätku jura ja saatku mitte mingit uut infot sisaldavad tööraamatu väljavõtted ära.
Milleks siis on vaja andmeid, mis juba olemas? Aga selleks, et ametnikud saaksid neid menetleda, sest menetlemine toob tublidele riigiteenistujatele ja omavalitsuste ametnikele leiva lauale. Ja nii lisab sotsiaalamet kaht identset keelevarianti nõudes usinale personalile töötunde, mida võiks märksa mõttekamalt kasutada. Aga milleks mõelda efektiivsusele, kui keegi ei küsi, et kulla sotsiaalstaf, miks te raiskate ressurssi mõttetustele?
Oo, menetlus, sa oled kaunis!
Sarnane menetluspidu toimub kõigis riigi- ja omavalitsusasutustes, näiteks Tallinna linnaplaneerimisametis, kus kümme ametnikku tegelevad sama planeeringudokumendi läbihekseldamisega. Pole siis imestada, et tagasihoidliku arvu detailide kehtestamiseks, läheb tarvis kümneid kattuvate ülesannetega ametnikke, kes suudavadki muuta detailplaneeringute menetlemise viis, kümme või enam aastat kestvaks kadalipuks ning võtta arendajatelt viimast, sest tänu karmidele planeeringutingimustele ja menetlejate aeglusele, saavad leiba mitte üksnes nemad, vaid ka lõputuis planeeringuprotsessides osalevad bürood. Veski jahvatab, jahu ei tule, aga kõik on rahul.
Kui suudaksime ametid panna tööle efektiivsemalt, poleks tarvis niipalju töötajaid ja büroopindu. Ja korraga selguks, et see 290 miljonit, mida riik loodab uute maksutõusudega teenida, on juba praeguse maksukoormuse juures olemas, kui protsesse vaid eesmärgipärasemaks muuta ja kindlustada ametite ning riigiasutuste tõeline juhtimine, mitte kutsuda asjatama ajuhiiglasi, kes suvepäevadel šampakorke paugutavad või siis sootuks süüdimatult riigifirma miljonid Utahi kõrbesse matavad. Aga tühja sellest Utahi afäärist! Auvere elektrijaama ehituseks kulus 600 miljonit, nüüd hinnatakse jaama väärtust koos kinnistuga 50 miljonile eurole. Kuhu kadusid sajad miljonid, millega oleks saanud rahastada riigile olulisi projekte ja kes vastutab? Laiutame käsi ja kehitame õlgu, sest Eesti avatud demokraatias ei vastuta peale maksukütkes rahva keegi.
Väike riik, ent suured kulud.
“Ärge virisege!” manitsevad meie kõrgepalgalised taidlejatest ministrid vaesuvat rahvast . “Raha ei tule juurde, kõige eest tuleb maksta, miski pole tasuta ja ainus tee, kuidas riiki veepeal hoida, on makse kergitada,” kiitlevad targad. Ent vaadakem hetkeks kainel pilgul väikesele riigile ülejõu käivat poliitilist näitelava.
Meid püütakse veenda, et kui Toompeal ei istuks 101 niinimetatud rahvaesindajat, oleks meie demokraatiaga kööga. Kas ikka oleks? Kas miljoni elanikuga riigi esinduskogus peab ikka istuma sada tegelast, kellest suur osa ei vaevu tegema muud, kui igasuguse usalduse minetanud valitsuse otstarbetutele otsustele takka kiitma? Toompeal kõlgub isegi taolisi superpoliitikuid, kelle karjääri jooksul on ainsaks saavutuseks esinduskulude sendi pealt raiskamine.
101 – milleks? Meist rahvaarvult neli korda suurema Soome eduskunnas on 200 rahvaasemikku, ehk üks ca 28000 soomlase kohta. Eestis valitakse üks rahvaesindaja 13500 kodaniku kohta. Milleks siis hoida töös nii suurearvulist riigikogu, kui sama töö teeks ära ka poole väiksema koosseisuga? Rahaline võit ulatuks sadadesse miljonitesse.
Veelkord toretsevast riigiaparaadist.
Jutte, kuidas Eestis vegeteerib liialt suur ametnike ja riigiteenistujate armee, on räägitud pikalt. Samas pole tarbetu ametnikemassi koomaletõmbamisega hakkama saadud ning kohustusi dubleeriv ja menetlusi venitades oma vajalikkust õigustav kõrgepalgaliste vägi aina paisub. Koondades riigiaparaati veerandi võrra, säästaksime miljardeid. Jättes moodustamata kliimaministeeriumi targal juhtimisel ehitatava, enam kui 60-miljonit maksma mineva ökohoone tiiva alla planeeritud 400 kõrgepalgalise ametnikuga regionaalarengu ametkonna ning sulgedes eesmärgitu rahalaristamise musternäite EAS-i, mille 578 pühendunud bürokraadi tegevus on kukutanud kodumaise ekspordi musta auku, hoiaksime aastas kokku sadu miljoneid. “Aga raha pole, ega tule,” teab võrratu Michal.
Kallis presidendiinstitutsioon.
Peale Lennart Meri lahkumist pole Kadriorus nähtud presidenti, kelle süda rahvaga samas rütmis tuksuks. Ühed kadriorglased paistsid silma kurjade manitsejatena, teised on pidanud muhedalt madalat joont, kuid kas sellele tuleb kulutada kümneid miljoneid aastas? President võiks ajada läbi märksa tagasihoidlikumate tööruumide, isikliku koka, kolme autojuhi ja aednikuta ning taas jääks raha eesmärgipärasteks kulutusteks, näiteks vanemate vabastamiseks lasteaia kohatasudest kogu riigis.
Raha põletav riigitelevisioon.
Väikesel Eestil on 3 riigi poolt finantseeritavat telejaama. Äkki piisaks ühest. Aga ei. ERR on nagu põhjatu auk, kuhu heidetud raha ei näe enam keegi, sest kvaliteete toodangu asemel jõuavad ekraanile kallutatud uudised, drag showd, õlgu kehitama panevad von Fockid ja lõputult vinduv Õnne saaga. Isegi kunagise hiilguse sära ei võimalda praeguse loomepotentsiaaliga tõusta ka peale uue megahoone valmimist endiste aegade tasemele. Milleks siis raisata televisioonile kümneid miljonid aastas. Kui erakanalid tegelevad pidevalt kulude kokkuhoiuga, miks peab siis riigitelevisioon pidama pidu katku ajal?
Vahendeid hekseldavad MTÜ-d.
Eestis on paljud nupumehed leidnud mõnusa viisi, riigilt MTÜ-stumisega raha üle lüüa. Registreerid seksuaalvähemuste kaitse, naiste õiguste, migrantide kodustamise, kanade puuris pidamise keelustamise ja teiste sarnaste moeröögatustega tegeleva MTÜ ning saad taotleda mitmesuguseid abirahasid. Aruandes näitad, kuidas sulle uue ametiauto soetanud MTÜ muudab maailma paremaks ning paneb rumalaid eestlasi euroopalikke väärtusi kummardama. Kui lõpetada rahva raha eest MTÜ-de poputamine, tekiks taas miljonitesse ulatuv kokkuhoid.
Rahalaevad kaugetesse maadesse.
Me oleme nii vaesed, et peame inimestelt käsi pikalt toetusraha lunima. Meie meditsiin on miinuses ja tasuta arstiabi asendub jõudsalt kalli erameditsiiniga, sest kui tahad ellu jääda, tuleb plekkida, samas saadame teele rahalaevu mujale maailma, kus väidetavalt pidavat abi hädasti oodatama. Äkki aitaks enda abivajajaid, seda veerandit elanikkonnast, kellel pole toimetulekuga hõisata? Miks nutame nälgivate laste pärast Aafrikas, kui suurel osal meie enda lastest on koolis pakutav lõuna ainus korralik söögikord päevas? Olgem ausad ja tunnistagem, et abi on tarvis siin, Eestis.
Teeme rahaasjad korda.
Olengi jõudnud kohani, kus võin kinnitada, et sajad miljonid, ehk isegi miljardit paar aastas, põletatakse kohalikus bürokraatia- ja poliitahjus õndsalt tuhaks, kuid sellest pole ju viisakas kõnelda, sest meil on kõik korras. Poliitikud hoolivad, riigiasutused on professionaalselt ning kokkuhoidlikult juhitud ja korruptsiooni pole, sest kui aastainimene Lehtme meid paljaks lüpsab, leidub ikka mõni pai prokurör, kes muudab omastamise aktivisti poolseks üksnes näpuvibutust väärivaks tillu-lillu eksimuseks ning paljaks kooritud MTÜ kinnitab õhinal, et ei taha süüdlaselt mingit raha tagasi nõuda, sest nagunii sentigi ei saa.
“Ei saa, ei taha, ei oska laristamist ja kuritegelikku riigi rahasse suhtumist lõpetada,” on meie valitsuse resümee toimuvast ning seepärast suhtutaksegi nii valulikult ettepanekusse kõigis astmetes hariduse ühetaolisest tasuta võimaldamisest.
Vsevolod Jürgenson
