Kui oled mannetu 5% mees, tekib paratamatult tahtmine kasvõi viivuks parem välja paista. Just sellist mentaalsest kitsikusest väljapääsu otsimist kujutas endast Kristen Michali karjatus: “Nüüd tuleb uudispomm: selle aasta eelarve on üle 800 miljoni paremas seisus kui planeeritud,” mis teisipäeval üle Stenbocki maja letargilises unes koridoride kaikus, kajades vastu 30 000 euro eest kuldpoti saanud valitsuse WC seintelt. Ei saa jätta meenutamata, et peaministrile sekundeeris kõrgestikoolitet ja üksnes valitud sõnavara kasutav haridusminister, kelle “Meil on raha s..taks!”, muutus hoobilt tõeliseks rahvapärimuseks, mis koos tema düstroopse “kandle ja pasteldega” annab tõelise pildi, kui madalale võib ühe väikeriigi e-valimiste toel pukki upitatud mullast madalama toetusega valitsus langeda. Ent Michali jaoks oli hiljem libauudiseks osutunud 800 miljoni maast leidmine taoline testosterooni süst, et seni vaid maksutõusudest soninud reformipoliitik, lubas arutada automaksu kaotamist ja muude maksutõusude ärajätmist. Mine tea, kuhu see hetkeline inimarmastus oleks viinud, kui sõber Ligi poleks erakonnajuhile kiirelt mõistust pähe pannud ning juba mõni päev hiljem kuulsime, et automaksu tuleb siiski ka edaspidi tasuda ning maksutõuse pole mõtet ära jätta, sest erinevalt teistest madala ajupotentsiaaliga riikidest, teatakse Eestis, et maksutõusud mitte ei pärsi majanduskasvu, nagu arvavad rumalad, vaid aitab valitsusel teha õigeid otsuseid, kuidas suuremat maksutulu ilma inimeste elujärge parandamata ja majandust turgutamata kenasti läbi lüüa. Skandaal kaitsekulutuste ümber näitab, kui hoolimatult ja karistamatult meil võidakse miljoneid põletada. Ei vastuta valdkonna minister, veelgi vähem peaminister, kes peaks kogu valitsuse masinavärgil silma peal hoidma.
Soome oskab, Rootsi suudab, Eesti…
Eeskuju, kuidas käitub rahvast hooliv ja raha lugev valitsus, näitab meie lähinaaber Soome, kus eelarve tasakaalu viimiseks on juba suudetud kulusid 9 miljardi ulatuses kärpida ning alustatud ettevalmistusi uueks miljardikärpeks, lähtudes eelkõige kulude vähendamisest, mitte maksudega lajatamisest. Samas on soomlaste palgad kõrgemad, ent toiduhinnad meie poodides kollitavatest märksa madalamad.
Kui meil moodustab käibemaks veerandi letihinnast, siis teisel põhjamaal Rootsis vaid 12%, mida järgmisel aastal alandatakse 6-le. Eesmärgiks on inimeste toimetuleku parandamine. Ligigeenius hõikab selle peale muidugi, et käibemaksu alandamine ei jõua letihindadesse, sest kõik kaupmehed on kaabakad, kes mõtlevad vaid oma tulule. Küllap on selles ehk pisut tõttki, ent maksualandamise mõjude jõudmiseks kaubandusse, moodustatakse Rootsis amet, mis turul toimuvat pingsalt jälgib. Meil kõlbaks selleks konkurentsiamet, ent mida too kontor tegelikult suudab või siis mitte, aimame nüüd, kui kütusekartell lõhenes ja hinnad ootamatult kukkusid. Tulemus, milleni oleks pidanud konkurentsiamet juba ammu jõudma.
Keda huvitab, kuhu raha kaob?
Meil ei räägita inimeste vajadustest, vaid riigi kasvavast rahahädast ja ülalpidamiskulude meeletust tõusust. Aga kulud kasvavadki, kui kõhkluseta saadetakse 87 miljonit ettemaksuna, pagan teab mis kauba eest ameerika tootjale, nagu nüüd avastati, ja keegi isegi ei küsi seda raha tagasi, rääkimata vastutusest, umbes nagu jäi seis Lehtme kõrvaletoimetatud Ukraina toetusrahadega.
Meie riigiasutuste tegemiste üle on laotunud läbipaistmatu udu ja kui vahel ka midagi seal toimuvatest priiskamistest ajakirjandusse imbub, on tegemist vaid pisiasjadega nagu toretsevad suvepäevad ja vurtswasserit kokku keeravad kolmetonnise maksumusega segistid. Jäämäe veealune osa jääb varju. Pole siis imestada, kui Tartu Ülikool korraldab riigi tellimusel 1,3 miljoni euro eest enneolematu reklaamikampaania, õpetamaks inimesi kalatoite tarvitama. Üllas eesmärk ja nii pisike raha kogu selle uhke reklaami eest, mis tulema hakkab! 1,3 pole ju midagi erilist, sest näiteks Eesti märgi mõttetused läksid ju maksma kordades rohkem ning samuti kui teisigi riiklikult finantseeritud reklaamikampaaniaid, ei mäleta sedagi enam keegi, peale reklaamifirmade hästi teeninud omanike ja kavalate tellijate, kes käe rasvaseks said.
Mida halvem, seda parem.
Eestis suudetakse ajada udu ka ülimalt komplekselt ja teaduslikult, mitte mingit reklaamivahtu kloppides. Oleme juba kogenud, kuidas statistikaamet käib välja uhked arvud keskmiste megapalkade ja tööstustoodangu kohta, kukkudes vaid loetud tundide pärast väljakäidud andmeid kiirelt parandama. Nii jääme tõest üha kaugemale ning seda asendab michaliitlikust ideoloogiast hingeldav praalimine, kuidas ülima pea tööd halvaks hindavad 95% kodanikest on lausa valel teel, sest ei taipa, et kunagi enamlaste poolt käibele lastud leninistlik loosung “mida halvem, seda parem” kirjeldab Eesti valitsuskabineti poliitilist kreedot 2025.
Soome oskab, Rootsi suudab, Eesti…
Eeskuju, kuidas käitub rahvast hooliv ja raha lugev valitsus, näitab meie lähinaaber Soome, kus eelarve tasakaalu viimiseks on juba suudetud kulusid 9 miljardi ulatuses kärpida ning alustatud ettevalmistusi uueks miljardikärpeks, lähtudes eelkõige kulude vähendamisest, mitte maksudega lajatamisest. Samas on soomlaste palgad kõrgemad, ent toiduhinnad meie poodides kollitavatest märksa madalamad.
Kui meil moodustab käibemaks veerandi letihinnast, siis teisel põhjamaal Rootsis vaid 12%, mida järgmisel aastal alandatakse 6-le. Eesmärgiks on inimeste toimetuleku parandamine. Ligigeenius hõikab selle peale muidugi, et käibemaksu alandamine ei jõua letihindadesse, sest kõik kaupmehed on kaabakad, kes mõtlevad vaid oma tulule. Küllap on selles ehk pisut tõttki, ent maksualandamise mõjude jõudmiseks kaubandusse, moodustatakse Rootsis amet, mis turul toimuvat pingsalt jälgib. Meil kõlbaks selleks konkurentsiamet, ent mida too kontor tegelikult suudab või siis mitte, aimame nüüd, kui kütusekartell lõhenes ja hinnad ootamatult kukkusid. Tulemus, milleni oleks pidanud konkurentsiamet juba ammu jõudma.
Keda huvitab, kuhu raha kaob?
Meil ei räägita inimeste vajadustest, vaid riigi kasvavast rahahädast ja ülalpidamiskulude meeletust tõusust. Aga kulud kasvavadki, kui kõhkluseta saadetakse 87 miljonit ettemaksuna, pagan teab mis kauba eest ameerika tootjale, nagu nüüd avastati, ja keegi isegi ei küsi seda raha tagasi, rääkimata vastutusest, umbes nagu jäi seis Lehtme kõrvaletoimetatud Ukraina toetusrahadega.
Meie riigiasutuste tegemiste üle on laotunud läbipaistmatu udu ja kui vahel ka midagi seal toimuvatest priiskamistest ajakirjandusse imbub, on tegemist vaid pisiasjadega nagu toretsevad suvepäevad ja vurtswasserit kokku keeravad kolmetonnise maksumusega segistid. Jäämäe veealune osa jääb varju. Pole siis imestada, kui Tartu Ülikool korraldab riigi tellimusel 1,3 miljoni euro eest enneolematu reklaamikampaania, õpetamaks inimesi kalatoite tarvitama. Üllas eesmärk ja nii pisike raha kogu selle uhke reklaami eest, mis tulema hakkab! 1,3 pole ju midagi erilist, sest näiteks Eesti märgi mõttetused läksid ju maksma kordades rohkem ning samuti kui teisigi riiklikult finantseeritud reklaamikampaaniaid, ei mäleta sedagi enam keegi, peale reklaamifirmade hästi teeninud omanike ja kavalate tellijate, kes käe rasvaseks said.
Mida halvem, seda parem.
Eestis suudetakse ajada udu ka ülimalt komplekselt ja teaduslikult, mitte mingit reklaamivahtu kloppides. Oleme juba kogenud, kuidas statistikaamet käib välja uhked arvud keskmiste megapalkade ja tööstustoodangu kohta, kukkudes vaid loetud tundide pärast väljakäidud andmeid kiirelt parandama. Nii jääme tõest üha kaugemale ning seda asendab michaliitlikust ideoloogiast hingeldav praalimine, kuidas ülima pea tööd halvaks hindavad 95% kodanikest on lausa valel teel, sest ei taipa, et kunagi enamlaste poolt käibele lastud leninistlik loosung “mida halvem, seda parem” kirjeldab Eesti valitsuskabineti poliitilist kreedot 2025.
Vsevolod Jürgenson
