Pole ühtegi tõsiseltvõetavat poliitilist jõudu, mis ei pööraks retoorikas tähelepanu vajadusele peatada demograafiline allakäik ning tagada elanikkonna juurdekasv. Muretsemiseks on tõsine põhjus, sest oma sünnikordajaga 1,17 asub Eesti väljasureva Euroopa elujõuetumate riikide seas. Meist hullem on demograafiline olukord vaid Leedus, Poolas ja Hispaanias. Ainus tee rahva väljasuremise peatamiseks, on toetada lastega peresid. Laste kasvatamine pole odav lõbu ja kui oleme seisukohal, et iga lastega pere panustab Eesti arengusse ning püsimisse, tuleb anda riigipoolne garantii, et emasid-isasid tunnustatakse mitte üksnes ilusates sõnades, vaid ka elukvaliteedis väljenduvate soodustustega.
Eesti riiki tuleb kiita selle eest, et üldhariduskoolis saavad enam kui 160 000 õpilast seni veel tasuta hariduse. Seda taunitavam on diskrimineeriv suhtumine peredesse, kus lapsed omandavad lasteaias alusharidust. Mudilasi, kelle alushariduse omandamise eest tuleb vanematel maksta pea saja eurone või suuremgi kuutasu, on üle riigi ligi 70 000.
Ajal, mil nii üld- kui ka kõrghariduse saab tasuta, on selline vahetegemine lubamatu. Mõnede poliitikute põhjendus, et lasteaia tasu kaotamiseks oleks vaja muuta alusharidus kohustuslikuks, ei päde. Mitte miski ei takista kandmast riigil lasteaiakulusid ka siis, kui jääb vanema enda otsustada, kas kasutada lasteaiateenust või mitte. Tegelikult on asi põhimõttes, kas me soovime lastekasvatamise kulusid kärpida, või jäämegi ajama roosat udu, kuidas meie lapsi tähtsustatakse, tõstes samas järjekindlat lasteaiatasusid, kruvides toidukorvi hinna jälki kõrgusesse ning lajatades lastekaupadele silmagi pilgutamata täisrauaga käibemaksu.
Riigi demokraatiaastme määrab poliitikute suutlikkus viia ellu head algatused, mida toetades rahvas oma hääle andis või jäädakse sellega mingil põhjusel jänni. Laste ja nende vanemate võrdne kohtlemine, mille üheks mõõdikuks on tasuta alushariduse võimalus, näitaks tahet tegelda riigi käekäiku oluliselt mõjutava küsimusega. Tasuta alushariduse võimaldamisest peaks saama ka oktoobris toimuvate kohalike omavalitsuste valimiste keskne teema. Ja mitte taolise klounaadi kombel, mis Tallinnas korraldati, vaid ikka vastutustundlikult, oma riigi ja rahva tuleviku eest hoolt kandes.
Eesti riiki tuleb kiita selle eest, et üldhariduskoolis saavad enam kui 160 000 õpilast seni veel tasuta hariduse. Seda taunitavam on diskrimineeriv suhtumine peredesse, kus lapsed omandavad lasteaias alusharidust. Mudilasi, kelle alushariduse omandamise eest tuleb vanematel maksta pea saja eurone või suuremgi kuutasu, on üle riigi ligi 70 000.
Ajal, mil nii üld- kui ka kõrghariduse saab tasuta, on selline vahetegemine lubamatu. Mõnede poliitikute põhjendus, et lasteaia tasu kaotamiseks oleks vaja muuta alusharidus kohustuslikuks, ei päde. Mitte miski ei takista kandmast riigil lasteaiakulusid ka siis, kui jääb vanema enda otsustada, kas kasutada lasteaiateenust või mitte. Tegelikult on asi põhimõttes, kas me soovime lastekasvatamise kulusid kärpida, või jäämegi ajama roosat udu, kuidas meie lapsi tähtsustatakse, tõstes samas järjekindlat lasteaiatasusid, kruvides toidukorvi hinna jälki kõrgusesse ning lajatades lastekaupadele silmagi pilgutamata täisrauaga käibemaksu.
Riigi demokraatiaastme määrab poliitikute suutlikkus viia ellu head algatused, mida toetades rahvas oma hääle andis või jäädakse sellega mingil põhjusel jänni. Laste ja nende vanemate võrdne kohtlemine, mille üheks mõõdikuks on tasuta alushariduse võimalus, näitaks tahet tegelda riigi käekäiku oluliselt mõjutava küsimusega. Tasuta alushariduse võimaldamisest peaks saama ka oktoobris toimuvate kohalike omavalitsuste valimiste keskne teema. Ja mitte taolise klounaadi kombel, mis Tallinnas korraldati, vaid ikka vastutustundlikult, oma riigi ja rahva tuleviku eest hoolt kandes.
Vsevolod Jürgenson
