Aprilli eelviimasel nädalal meenutatakse enam kui saja aasta eest kunagises Osmani impeeriumis vallandunud vägivalda armeenia elanikkonna kallal. Armeenlaste genotsiidi ohvriteks langes erinevate allikate andmetel 600 000 – 1,5 miljonit inimest – naisi, lapsi, vanureid ja mehi. Läbi aegade on Türgi riik genotsiidi eitanud ning vaieldakse ka ohvrite arvu ja põhjuste üle, mis tapatalgud ning pagendamise vallandasid, ent nii nagu pole võimalik eitada holokausti ja balti rahvaste küüditamist, ei saa seada kahtluse alla julma ja süstemaatilist hävitustööd, mis armeenlaste suhtes toime pandi. Siiski pole paljud riigid I maailmasõja aegseid vägivaldseid sündmusi senini ametlikult tunnistanud. Toimunut püütakse pisendada, selle vallandamises süüdistada ohvreid endid. Aga eks ole see tuntud muster ka kõigi teiste inimsusevastaste kuritegude puhul – maha salata, olematuks vaikida, ohvritest süüdlased teha.
Millest vaen algas.
Esimese maailmasõja eel elas Ottomani impeeriumis, mida tänapäeval tunneme Türgi Vabariigina, kaks miljonit armeenlast. Eeskätt erinevast usust johtuvalt, polnud türklaste ja armeenia vähemuse suhted just roosilised.
Kui algas maailmasõda, asusid paljud armeenlased toetama Saksamaa, Austria-Ungari, Türgi ja Bulgaaria liidule vastanduvaid jõude. Liikusid ka mõtted autonoomse Armeenia loomisest. Genotsiidi kahtluse alla panijate põhiväide on, et armeenlased alustasid tagalas mässu ning seepärast otsustatigi ohtlik vähemus repressioonide abil sõnakuulmisele sundida. Olgu sellega kuidas on, tsiviilelanike kallal vägivallatsemist ei õigusta miski.
Esmalt algas armeenlaste küüditamine Süüria kõrbesse, seejärel füüsiline hävitamine. 24. aprilli öösel 1915 surmati Istanbulis armeenia usutegelased ja haritlased. Üle armeenlastega asustatud piirkondade veeres repressioonide laine. Ei halastatud isegi Türgi relvajõududes teenivatele armeenlastele, kelle puhul kahtlustati võimalikku ülejooksmist.
Aastatel 1915–1923 võis arveteklaarimise ohvriks langeda kuni poolteist miljonit armeenlast. Nende saatust jagasid ka sajad tuhanded süürlased ja kreeklased. Meds Yeghernis (ränk kuritegu ehk suur veresaun) hinge jäänud pagesid riigist ja tänapäeval elab Türgis vaid kuni 70 000 armeenlast.
Suurbritannia, Prantsusmaa ja Venemaa nimetasid armeenlaste genotsiidi inimsusevastaseks kuriteoks juba 24. mail 1915. Armeenia genotsiidi toimumist tunnistasid hiljem veel Uruguay, Itaalia, Holland, Poola, Belgia, Leedu, Šveits, Rootsi, Slovakkia, Kreeka, Kanada, Liibanon, Küpros, Venezuela, Argentina, Tšiili, Vatikan, Boliivia, samuti ÜRO Inimõiguste Komisjon, Euroopa Parlament, Euroopa Nõukogu ja Kirikute Maailmanõukogu.
Eesti abikäsi genotsiidi ohvritele.
Eestil on armeenlaste genotsiidiga eriline side. Nii nagu Oskar Schindler ja teised suure südamega inimesed päästsid juute holokaustist mürgitatud Euroopas, leidus ka Osmani impeeriumi aladel helgeid hingi, kes armeenia kogukonnale appi tulid. Üks tuntumaid nende seas oli Haapsalus sündinud Hanna Hedwig Büll. See kristlik misjonär päästis genotsiidiaastatel tuhandeid armeenia lapsi. Bülli sünnimajale Haapsalus paigaldas Armeenia Eesti Kultuuriselts mälestustahvli, mõne aasta eest aga avati Promenaadil tema auks armeenia ristikivi hatškar.
Õppigem ajaloost, ent elagem olevikule.
Ülekohus ja kurjus on nähtavasti igavesed, sest ikka tõstavad kusagil pead need, kes arvavad, et võivad otsustada tervete inimgruppide või rahvaste saatuse üle. Vastukaaluks sellele tuleb meil päev-päeva kõrval otsida endas inimest, leida südametarkust ja tahet märgata. Vaid nii suudame takistada kurjusel võimu haaramast. Eriti päevakohane on see nüüd, aprillis, meenutades koos armeenlastega nende raskeid aegu, nii nagu meenutasime märtsis neid, keda viidi ülekohtuselt siit kodusest Eestist.
Ajalugu on selleks, et õppida. Langetagem pea armeenlaste genotsiidis elu kaotanute mälestuseks, et leida selles hetkes meie rahvaid ühendav lootus ja usk inimväärsesse homsesse.
