Eesti vabadus sai alguse 34 aasta eest. See teekond algas lootuste ja usuga paremasse tulevikku, ent tänaseks oleme jõudnud seisu, kus paljude inimeste jaoks varjutavad igapäevased mured ja meedia poolt õhutatud sõjahirm rõõmu, mida elu oma riigis peaks pakkuma.
Selle aasta Taasiseseisvumispäeva tähistasime olukorras, kus sääste õgiv inflatsioon ja maksutõusud panevad tõsiselt muretsema toimetuleku pärast; hetkel veel võimu nautivat valitsust peab ebaõnnestunuks lausa 86% kodanikest; rohepöörasus on kahjustanud energiajulgeolekut, ent toimunust ei võeta õppust, ega plaanita kasutada odava põlevkivienergeetika võimalusi; rahvast ähvardab väljasuremine, ent see ei takista valitsusel jätkamast perevaenulikku poliitikat; olukorras, kus napib raha kõige elementaarsemate teenuste pakkumiseks, uputatakse miljardeid Rail Baltica ehitusse, mis võib Läti loobumisel jäädagi Tallinn-Ikla raudteeharuks; valitsevad poliitikud ei kuula rahva õigustatud kriitikat, vaid mõnitavad seda põhjendamatuks virisemiseks; meid ootab ees sadade vöörvangide eksport ja sellega kaasnev kuritegevuse järsk kasv – selline on Eesti riigi pelutavalt perspektiivitu argipäev augustis 2025.
Roosiaed – maailm vägevatele, edukatele, kuulsusejanustele.
Nagu varasemeilgi aastail kogunes president Karise kutsel uhke seltskond Kadrioru roosiaeda. Presidendi kantseleis isegi ei kaalutud võimalus, kas kümneid tuhandeid maksumaksjate taskust rööviv pidu on praegusel kasinuseajal ikka sobiv või oleks mõttekas kirju seltskonna kostitamiseks minevad kümned tuhanded kulutada hoopis millelegi vajalikumale, näiteks toetada lastehaiglat, kus pidevalt puudus kaasaegsest meditsiinitehnikast.
Tagantjärele võib öelda, et midagi uut roosiaia pralle ei pakkunud. Ikka need samad tülpinud, iseteadvad, enesega rahulolevad näod ja presidendi kõne, mida sellel aastal ilmestas eriline ümarus ja nurki vältiv ilutsemine. Sealt võis lugeda välja minnalaskmismeeleolusid, mis vallanud tasapisi tervet ühiskonda, kus michaliitliku pöidlakeerutamisega leppides ei otsita lahendusi, vaid lubatakse endale lihtviisil udu ajada.
Kõne, mis ei väärinud küünlaid.
“Laulupeol nägime päris Eestit,” kuulutas president kõne alguses. Ent tema edasistest mõttearendustest ei selgunud, miks ei võiks päris Eesti olla meiega igas päevas, miks maksame lõivu lõhenemisele ja minnalaskmisele, kui päris Eestist mõõdu võtmine aitaks taas leida tasakaalu, võimaldaks elada riigis, kus kehtib tõeline võrdsus, mitte vähemuse võim, ning tulevikku vaadataks lootusrikkalt. Üksnes hinge ja olemise abstraktsest keskmest pajatamine, nagu tegi president, ei päästa meid rahvuslikust katastroofist ega väärtuste lahustumisest üleilmastumise kalgis rünnakus. Meil ju puudub tänasel allakäiguspiraalil vabadus olla ise ja vabadus olla oma, mida president kõnes nii oluliseks pidas. “Oleme otsinud oma lugu ja oleme otsinud oma edu,” kinnitas president, täpsustamata, miks tänapäeva Eestis oma lugu ülekohtuselt paljudele võõrana tundub ja eduni jõudmisest isegi ei unistata. Enamuse jaoks on õnn, kui suudetakse kehva sissetulekuga esmavajadused katta. “34 aastat tagasi saime tagasi maailma, kus tohib olla, öelda ja mõelda oma moodi,” uhkustas president, unustades, et juba ammu võid kellelegi väärana tunduvate väljaütlemiste eest hakata kahjutasu maksma, ning silmapiiril ähvardav vihakõneseadus, avab ütlejatele ka vanglauksed. “Põhiseadus kaitseb meid vabaduse piiramise ja üleliigse reguleerimise eest,” oli president kindel, unustades kaameralindistuste skandaali ja pangaandmete massilise ebaseadusliku lekke, mis on pannud põhiseaduses kehtestatu tõsise löögi alla.
Teele, teele, pettunud rahvas!
Aga lõpuks jõudis president ka lahenduseni, milleks on allakäivast riigist jalga laskmine. Poolehoidvalt tsiteeris ta kedagi võõrsile kolinud Diana Tellot: “Saame võõrsil vabaks asjadest, mis Eestis häirisid ja keskendume uue elu võimalustele ja oludele.” Jäi ebaselgeks, miks tõi president Taasiseseisvumispäeval esile arvamuse, kus peegeldub paljude nn esimese Eesti tegelaste teadmine, et kui koduriigis peaks palavaks muutuma või majanduse kokkuvarisemisel hoopis väljakannatamatult külmaks, on võimalus isamaa tolm jalgelt pühkida. Minekukihk lootuses, et võõrsil võib vabaks saada ja uutele võimalustele keskenduda, on viinud siit kümneid tuhandeid ja protsess vaid süveneb. Lahkutakse, sest usaldus oma riigi vastu on kadunud ja olukord, kus tüüril seisab peaminister, kelle toetus langenud 5%-ni, tundub nii tragikoomiline, et lihtsalt tulebki kohvrid pakkida.
Ei hakka pikemalt peatuma presidendi kõnele järgnenud Kaisa Lingi esinemisel, mille uusaegne nn multitalent võttis ise kokku sõnadega: “Vabandage lollaka nalja pärast!” Anname andeks, kuid küsime, kas roosiaia aasta-aastalt mõttetumaks muutuva karnevali asemel ei võiks 20. augustit tähistada mõnusa perepäevaga, ilma tühjade sõnade, lollakate naljade ja esiletükkivate kostüümideta, lihtsalt rõõmust oma riigi ja rahva üle?
Taasiseseisvumispäev pole püha neile, kes ilmuvad ennast roosiaeda näitama. Selle tähtpäeva pühitsemise õigus on neil, kes loodavad koduriigis olukorra paranemist, usuvad maa ja rahva kestmist ning ei pea plaane siit esimesel võimalusel jalga lasta. Neile peaks mõtlema nii president kui tema kinnijooksnud mõttekonstruktsioonides uimerdavad kõnekirjutajad. Pidu ei toimu roosiaias, vaid igaühe südames, kes oma maad armastab.
Selle aasta Taasiseseisvumispäeva tähistasime olukorras, kus sääste õgiv inflatsioon ja maksutõusud panevad tõsiselt muretsema toimetuleku pärast; hetkel veel võimu nautivat valitsust peab ebaõnnestunuks lausa 86% kodanikest; rohepöörasus on kahjustanud energiajulgeolekut, ent toimunust ei võeta õppust, ega plaanita kasutada odava põlevkivienergeetika võimalusi; rahvast ähvardab väljasuremine, ent see ei takista valitsusel jätkamast perevaenulikku poliitikat; olukorras, kus napib raha kõige elementaarsemate teenuste pakkumiseks, uputatakse miljardeid Rail Baltica ehitusse, mis võib Läti loobumisel jäädagi Tallinn-Ikla raudteeharuks; valitsevad poliitikud ei kuula rahva õigustatud kriitikat, vaid mõnitavad seda põhjendamatuks virisemiseks; meid ootab ees sadade vöörvangide eksport ja sellega kaasnev kuritegevuse järsk kasv – selline on Eesti riigi pelutavalt perspektiivitu argipäev augustis 2025.
Roosiaed – maailm vägevatele, edukatele, kuulsusejanustele.
Nagu varasemeilgi aastail kogunes president Karise kutsel uhke seltskond Kadrioru roosiaeda. Presidendi kantseleis isegi ei kaalutud võimalus, kas kümneid tuhandeid maksumaksjate taskust rööviv pidu on praegusel kasinuseajal ikka sobiv või oleks mõttekas kirju seltskonna kostitamiseks minevad kümned tuhanded kulutada hoopis millelegi vajalikumale, näiteks toetada lastehaiglat, kus pidevalt puudus kaasaegsest meditsiinitehnikast.
Tagantjärele võib öelda, et midagi uut roosiaia pralle ei pakkunud. Ikka need samad tülpinud, iseteadvad, enesega rahulolevad näod ja presidendi kõne, mida sellel aastal ilmestas eriline ümarus ja nurki vältiv ilutsemine. Sealt võis lugeda välja minnalaskmismeeleolusid, mis vallanud tasapisi tervet ühiskonda, kus michaliitliku pöidlakeerutamisega leppides ei otsita lahendusi, vaid lubatakse endale lihtviisil udu ajada.
Kõne, mis ei väärinud küünlaid.
“Laulupeol nägime päris Eestit,” kuulutas president kõne alguses. Ent tema edasistest mõttearendustest ei selgunud, miks ei võiks päris Eesti olla meiega igas päevas, miks maksame lõivu lõhenemisele ja minnalaskmisele, kui päris Eestist mõõdu võtmine aitaks taas leida tasakaalu, võimaldaks elada riigis, kus kehtib tõeline võrdsus, mitte vähemuse võim, ning tulevikku vaadataks lootusrikkalt. Üksnes hinge ja olemise abstraktsest keskmest pajatamine, nagu tegi president, ei päästa meid rahvuslikust katastroofist ega väärtuste lahustumisest üleilmastumise kalgis rünnakus. Meil ju puudub tänasel allakäiguspiraalil vabadus olla ise ja vabadus olla oma, mida president kõnes nii oluliseks pidas. “Oleme otsinud oma lugu ja oleme otsinud oma edu,” kinnitas president, täpsustamata, miks tänapäeva Eestis oma lugu ülekohtuselt paljudele võõrana tundub ja eduni jõudmisest isegi ei unistata. Enamuse jaoks on õnn, kui suudetakse kehva sissetulekuga esmavajadused katta. “34 aastat tagasi saime tagasi maailma, kus tohib olla, öelda ja mõelda oma moodi,” uhkustas president, unustades, et juba ammu võid kellelegi väärana tunduvate väljaütlemiste eest hakata kahjutasu maksma, ning silmapiiril ähvardav vihakõneseadus, avab ütlejatele ka vanglauksed. “Põhiseadus kaitseb meid vabaduse piiramise ja üleliigse reguleerimise eest,” oli president kindel, unustades kaameralindistuste skandaali ja pangaandmete massilise ebaseadusliku lekke, mis on pannud põhiseaduses kehtestatu tõsise löögi alla.
Teele, teele, pettunud rahvas!
Aga lõpuks jõudis president ka lahenduseni, milleks on allakäivast riigist jalga laskmine. Poolehoidvalt tsiteeris ta kedagi võõrsile kolinud Diana Tellot: “Saame võõrsil vabaks asjadest, mis Eestis häirisid ja keskendume uue elu võimalustele ja oludele.” Jäi ebaselgeks, miks tõi president Taasiseseisvumispäeval esile arvamuse, kus peegeldub paljude nn esimese Eesti tegelaste teadmine, et kui koduriigis peaks palavaks muutuma või majanduse kokkuvarisemisel hoopis väljakannatamatult külmaks, on võimalus isamaa tolm jalgelt pühkida. Minekukihk lootuses, et võõrsil võib vabaks saada ja uutele võimalustele keskenduda, on viinud siit kümneid tuhandeid ja protsess vaid süveneb. Lahkutakse, sest usaldus oma riigi vastu on kadunud ja olukord, kus tüüril seisab peaminister, kelle toetus langenud 5%-ni, tundub nii tragikoomiline, et lihtsalt tulebki kohvrid pakkida.
Ei hakka pikemalt peatuma presidendi kõnele järgnenud Kaisa Lingi esinemisel, mille uusaegne nn multitalent võttis ise kokku sõnadega: “Vabandage lollaka nalja pärast!” Anname andeks, kuid küsime, kas roosiaia aasta-aastalt mõttetumaks muutuva karnevali asemel ei võiks 20. augustit tähistada mõnusa perepäevaga, ilma tühjade sõnade, lollakate naljade ja esiletükkivate kostüümideta, lihtsalt rõõmust oma riigi ja rahva üle?
Taasiseseisvumispäev pole püha neile, kes ilmuvad ennast roosiaeda näitama. Selle tähtpäeva pühitsemise õigus on neil, kes loodavad koduriigis olukorra paranemist, usuvad maa ja rahva kestmist ning ei pea plaane siit esimesel võimalusel jalga lasta. Neile peaks mõtlema nii president kui tema kinnijooksnud mõttekonstruktsioonides uimerdavad kõnekirjutajad. Pidu ei toimu roosiaias, vaid igaühe südames, kes oma maad armastab.
Vsevolod Jürgenson
